Anna-Liisa's: Kuidas gorillad Londonis välja pääsesid

Täna metroos istudes ja imestades, et kuidas juutide pisikesed mütsid peas püsivad(endiselt pole välja mõelnud), liikusid mõtted edasi veidi ja sattusin mõtlema, hoopis sellele, kuidas ja miks ma siia peaaegu nädalaega pole kirjutanud. Kui siia tulin, siis oli kõik nii uus ja harjumatu, et koguaeg oli midagi kirja panna, arutleda, imestada. Nüüd aga olen Londoniga nii harjunud ja kõigega kohanenud, et ei oskagi miskit põnevat pajatada, hakka või välja mõtlema lugusid, et asja huvitavaks teha. No mis seal ikka, kirjutan siis random teemadel, mis pähe lendavad hetkel - mis teinud, kus käinud jne ja tagasi. Kuigi tuleb tunnistada, et vanadus võtab võimust, varsti mäletan vaevu, mida hommikukski sõin.

Neljapäeval sain kokku Ingeriga, käisime kusagil veidi söömas, hiljem jalutasime mööda Regent street'i, nägime ilusaid Abercrombie ja Hollisteri modellikutte, kes lahkelt kliente tervitasid uksel. Võib öelda, et ma mööda just ei vaadanud: olen teiega aus, siin on väga keeruline kohata ilusaid mehi. Ma siinkohal teeks väikese shout-oudi kõikidele sõpradele, kes juba enne minu siia kolimist selle faktiga lagedale tulid. Kui mõni normaalne mees silma jääbki, siis juhtub see tavaliselt Oxford streedil, mis paneb kohe mõtlema, et kas tegemist on siiski kohalikuga või turistiga ja neid näeb ka X-factor'is, mis on siin meil igapühapäevane meelelahutus. (Sellele viimasele ei oska seletust leida küll)
Nähes suuri plakateid, mõtlesime Ingeriga minna muusikali vaatama mõnel päeval. läksime siis aga piletiputkasse, kus muide töötas maailma kõige raskemat pohhuismi põdev müüja. Küsimusele, et milline muusikal neist kõige populaarsem on, vastas ta: "kõik on." Well that was helpful. Kuna enamus pileteid oli umbes 40-50 poundi, mis on mõnes kohas pool nädalaüüri, siis matsime selle mõtte päris kiiresti maha ja mõtlesime kino peale. Eestis sai ikka tihti CC Plazat väisatud, kui miskit teha polnud ja häid filme kinos oli. Siin maksab siis kinopilet umbes 16 poundi, mille eest ma saaks umbes pool nädalat söönuks. Meelelahutus on siin linnas igatahes küllaltki kallis, aga positiivne on see, et ilmselt pole mul tulevikus selleks väga aegagi! Ok, see ei kõlanud just väga positiivselt...

Laupäeval käisime The Great Gorilla Run'i vaatamas. Jep, te lugesite õigesti: gorilla run'i! Nagu ma varem mainisin, siis brittidel väga südames igasugused heategevusteemad ja nad ise ka väga hakkajad. Seetõttu jooksiski umbes sada inimest gorillaks riietatuna mööda Londonit ringi, võidutiim sai isegi auhinna vist. Olgu öeldud, et reede oli ülimalt soe ja päikesepaisteline ilm, nii et mul oli juba niisamagi päikese käes raske olla. Aga need vaesekesed pidid seljas kandma mingit karvast kostüümi ja peaski maski. Kiiduväärt inimesed siin.
Õhtul aga oli aeg natust pidusse minna. Ma sellel pikemalt peatuma ei tahakski jääda, sest klubi on nagu klubi ikka. Õnneks aga ei pea suurt piletiraha välja käima, kui tutvused sees on ja baariletiski on palju lahkeid mehi, kes, tundub et, on sinna läinud ühe mõttega: teha naistele välja. Ilmselt on neil ikka see kõrgem prioriteet ka, aga selle kohta ma ei oska kommenteerida õnneks.

Aha, siin olen ühe vahva harjumuse sisse saanud ka, nimelt mittekottimise level: 1001. Ausalt ma ei tunne siin veel põhimõtteliselt kedagi ja kellelegi muljet pole ka avaldada. Seega võib mind päris tihti poes leida dressides ja tossudes. Eestis pole ma vist iial niimoodi kodust lahkunud, aga siin on kõikidel nii ükskõik, et nakatusin sellesse vist isegi. Niiviisi me käisimegi eile Ingeriga mäkis(ei taha kommentaarida): mõlemad dressides. Keegi ei teinud teist nägugi.

Täna oli esimene päev ülikoolis. Welcoming week sai alguse ja ausalt, mul oli keset esimest sissejuhatavat loengut väike närv ikka sees, see ülikooli värk ikka päris uus ja huvitav ju. Olin oma ülikooli varem väljast näinud, mõtlesin, et nonii, mis püss hoone see veel on. Kui täna sinna läksin, siis sain teada, et mul pole selles uhkes Tower buildingus ühtegi loengut, vaid hakkan oma päevi veetma kõrvalasuvas Staple House'is, mis oli küll veidi hädine esimese kõrval, aga siiski küllaltki kobe (Bryant). Olgu öeldud, et minu kursusel on ainult kaks noormeest. Aga terve faculty peale leidub neid ikka rohkem.
Tutvusin ühe neiuga, kes alustas retseptionistina, nüüd on aga pulmakorraldaja, koos otsisime suures majas oma klassi. Mingi tähtis mees oli rääkimas meile, kui oluline on "hard work," kui järsku sadas sisse umbes 20-30 "Music industry" ja "Music Business Management'i" tudengit, peatas lektor oma jutu ja täpsustas: "Of course, music industry people know nothing about hard work." Kui ma vaatan 60% popartistidest, siis tekivad küll samad mõtted minu pähe.