Kuidas ma shopingusaatana lõksu langesin

Neljapäeval ärkasin mõttega, et lähen kesklinna veidi väisama - seda saatanast Oxford Streeti, kuhu iga sekund ostlejad jätavad mitmekümneid tuhandeid pounde. Ega ma midagi väga osta ei tahtnud tegelikult, mõtlesin lihtsalt ringi uidata ja viimaseid moode uudistada - window shoppingut harrastada ühesõnaga.
   Istusin siis jälle bussile ja põrutasin kesklinna poole. Bussipeatuses ehmusin hetkeks, sest vaatasin, et bussini on 9 minutit aega, siis aga rahunesin taas, sest olin valesti vaadanud ning sõiduk tõotas tulla hoopis kahe minuti pärast. Hendoni bussid, mis muide sõidavad umbes tunnikese (olenevalt liiklusest), käivad umbes iga seitsme minuti tagant ning on alati paksult reisijaid täis. Bussiradasid on siin ainult käputäis ja sinna olid ka ennast väga mugavalt parkinud autod, tehke järgi. Päris vahva oleks, kui terve Pirita tee bussirada autosid täis oleks pargitud.
   Niisiis, nagu ma mainisin: läksin Oxford streedile ideega, et ostan ainult siis midagi omale, kui väga äärmisel juhul midagi vajalikku leian. Aga võib-olla mul oligi vaja mitut paari uusi pükse, 3 pluusi ja ülilahedaid kontsaga saapaid! Neidudele võin öelda niipalju hetkel, et minu meelest polnud kahjuks poed väga kulda täis. Vanahea Topshop oli loomulikult justkui paradiis, võiksin seal 24/7 kämpida. Ja no kus mujal ikka selliseid poode näeb, kus on kohvik ja ilusalong, kui mitte Londonis. Huvitav vaatepilt oli, kuidas Topshopi kohvik kubises igavlevatest meestest, kes 5-poundist võileiba näksisid ja kohvi jõid oodates oma poodlevaid naisi. Sain muide teada ka, et koos paljude teiste poodidega on seal UK üliõpilastele pidevalt -10% discounti ning valitud päevadel lausa -20%. Elu muutus ilusamaks.
  Hiljem õhtul käisin jooksmas ja ülejäänud Hendonit uudistamas. Ületasin vahepeal mingi jõe, mis oli lihtsalt kohutavalt räpane. Isegi luiged, kes selles jões ujusid, olid räpased. Ornitoloog, nagu ma olen, siis algul vaatasin, et mis huvitav uus luigeliik, polegi täitsa valge, kõhu alt on tumepruun. Aga siis investigeerisin natuke ja tajusin, et kõik see solk on linnud ära värvinud. Viimsis ikka sai tihti sõpradega rannas istumas käidud(hey, Erki). Siin aga, ma kujutan ette, et ma lihtsalt ropsiks üle silla ääre, kui sinna pikemalt passima jääks, sest kõik veekogud on rõvedalt mustad - eriti Thames. Ujumisest pole vist mõtet rääkidagi, eks? Pakun, et kui jala Thames'i pistaks, siis see lihtsalt kukuks küljest ära. Ironically lugesin nüüd mingit uudist mehest, kes ujus 140 miili mööda Thamesi, sai sada erinevat kõhuhaigust, nahalööbe ning tagatipuks veel luikedelt ka sugeda. Ometigi heategevuseks teevad need Britid siin kõike.
  Ahjaa, ei teagi, kas see tuleb üllatuseks või mitte, aga iga õhtu on uudistelehe esikaanel duchess Kate ja prints William. Nagu pühalehmi ülistatakse neid iga päev. Eile oli näiteks esikaane jutt sellest, kuidas Kate väisas ühte lastekodu. Üleeile, oli mingi küllaltki random-artikkel. Tänast lehte pole lugenud, seega ei oska teavet anda.
   Tegelikult mulle see tasuta lehevärk meeldib, sest tube'is pole peale muusika kuulamise ja lehelugemise miskit ju teha. Londonlaste sõpra, 3G netti, seal ei ole. Seega kuulebki metroos lehesahinat, raudtreerööbaste kolisemist ja kõiki muusikažanre. Eile, kui märkasin enamus commutereid muusikat kuulamas, üritasin kohe aduda, et mis muusikat mu kaassõitjad siis kuulavad. Istus siis minu vastas üks 1.50m Jamal, kes kuulas mingit totaalselt gangsta räppi, muidugi räppis ta ise kaasa, seega olin tunnistajaks tasuta kontserdile. Minu kõrval istus aga mingi vanem härra, kes kuulas Eric Claptoni "Cocaine'i" (imestan isegi, et selle ära tundsin). Ja mina kuulasin Deftones'i, kujutan ette et 30% maailma  muusikažanridest on ühes metroos esitamisel.
Täna, siiski reede, loodan minna kohalikku klubisse/pubisse. See meil siin suisa 2 in 1.

Cheers,
Toom