Isegi ei tea, kust alustada ja mida kirja panna, sest teed pole mind siia päris pikalt toonud. Alustame siis halbadest uudistest: Lisaks traagilisele ja eriti kõmulisele Pistoriuse õnnetusele sai möödunud nädalal keegi noormees minu koolist Ida-Londonis surma. Õnneks ma ise teda ei tundnud, aga õudne on ikka mõelda, kuidas nõnda noore inimese elu järsku otsa saab. Mis kõige hullem: arvatakse, et tegemist oli eksitusega, et need kolm kuuli olid mõeldud kellelegi teisele. Vot Londoniga on selline imelik asi, et roughly 60% sellest on elamiskõlbmatu. Eks muidugi, kui elada kesklinnast väga kaugel, siis on kõik kena. Ja kui Sarah ja Andreaga hakkasime arutama koolis ükspäev, et kuhu kolida võiks, siis tuli välja, et peaks hoopis mõtlema, et kuhu mitte kolida. Lõuna-London ei tule kohe üldse teemaks, seal käisime eile ja mina, kes mustanahalisi meelitab ligi nagu mesi mesilasi, pidin rinda pistma hunniku mehepoegadega kes usinasti numbrit tulid küsima. No kak? Ma täiesti siiralt ei saa aru, kui naiivne peab olema, et tõesti uskuda, et mõni näkk oma numbri siiski annab. Aga noh, nagu öeldakse, siis küsija suu pihta ei lööda ja proovimine on pool võitu. Ja Justin Bieber ütleks, et "Never say never"
Bussisõit oli ka eile omamoodi huvitav. Istun siis mina rahulikult ja kuulan muusikat, kui näen et mingi mustanahaline dude küsib minult midagi. Ega ei viitsinud väga tegeleda temaga, noogutasin, sest eeldasin, et küsis, et kas kõik on korras, sest seda enamjalt küsitakse. Aga no johhaidii, kui valesti mõistsin seda mehepoega, kes küsis hoopis et "kas midagi on valesti?" ja mina usinasti noogutasin vastuseks. Tuli siis istus minu kõrvale ja hakkas mulle seletama kuidas ta väikestviisi MC on ja whatnot. Küsis, et kas tahan ta lyricsit kuulda, ja no räpihuviline nagu ma olen, ütlesin et lasku aga käia. Siis keset bussi luges mulle oma luulet, sain teada ka, et mis inspireerib teda, selleks on elu. Olin shokeeritud: väga originaalne. Lõpetuseks kuulsin sellelt kuldhambaga neegrilt, et olen "The baddest chick in the block," sest kuulan nõnda head muusikat. Pärast hüüdis mulle järele, et oleksin sama real edasi. Saab tehtud.
Kuid see selleks, nagu aru saime, siis Lõunasse kolimine oleks strateegiliselt väga vale otsus. Siis on meil veel Ida-London, kus on moslemeid ja mustanahalisi rohkem kui hiinlasi Hiinas ja mošeesid enam kui elumaju. Ja lisaks Lääne-London koos Notting Hilli ja muude lauludega, mille jaoks peab ikka no päris jõukas olema. Päris naljakas, et enamus mu blogi poste jõuab ikka ja jälle välja selle sisserändajate probleemini, kui nii võib selle kohta öelda.
Bussisõit oli ka eile omamoodi huvitav. Istun siis mina rahulikult ja kuulan muusikat, kui näen et mingi mustanahaline dude küsib minult midagi. Ega ei viitsinud väga tegeleda temaga, noogutasin, sest eeldasin, et küsis, et kas kõik on korras, sest seda enamjalt küsitakse. Aga no johhaidii, kui valesti mõistsin seda mehepoega, kes küsis hoopis et "kas midagi on valesti?" ja mina usinasti noogutasin vastuseks. Tuli siis istus minu kõrvale ja hakkas mulle seletama kuidas ta väikestviisi MC on ja whatnot. Küsis, et kas tahan ta lyricsit kuulda, ja no räpihuviline nagu ma olen, ütlesin et lasku aga käia. Siis keset bussi luges mulle oma luulet, sain teada ka, et mis inspireerib teda, selleks on elu. Olin shokeeritud: väga originaalne. Lõpetuseks kuulsin sellelt kuldhambaga neegrilt, et olen "The baddest chick in the block," sest kuulan nõnda head muusikat. Pärast hüüdis mulle järele, et oleksin sama real edasi. Saab tehtud.
Kuid see selleks, nagu aru saime, siis Lõunasse kolimine oleks strateegiliselt väga vale otsus. Siis on meil veel Ida-London, kus on moslemeid ja mustanahalisi rohkem kui hiinlasi Hiinas ja mošeesid enam kui elumaju. Ja lisaks Lääne-London koos Notting Hilli ja muude lauludega, mille jaoks peab ikka no päris jõukas olema. Päris naljakas, et enamus mu blogi poste jõuab ikka ja jälle välja selle sisserändajate probleemini, kui nii võib selle kohta öelda.
Aga edasi juba veidi värvikamate sündmustega. Ükspäev nautisime elu Diana ja ta sõbrannaga. Siin on hunnik VIP-klubisid, mida usinasti väisavad näiteks Lewis Hamilton, Theo Walcott, Rita Ora, One Directioni kutid, Ed Sheeran ja kesiganes veel. Tutvused tutvused ja saime tasuta sisse. Esiti oli küll väga lame, textisin Martinile, et vat kus kõige õudsam klubi kus ma käinud olen. Ühes nurgas olid jiggy niggad, kes nägid välja nagu täielikud tõusikud, nad olid lärmakad ja häirivad ja whatnot, siis oli hunnik asiaate oma ilusates pintsakutes. Nurgas istusid müürilillekesed, rüüpasid aga oma veini ja kihistasid vahetevahel naerda. Muusika oli ka esiti ee... omapärane, vihjeks siinkohal Luke Million'i "Arnold." Kuid ega ma heitnud püssi põõsasse, lootsin ikka, et asi läheb paremaks ja kui Diana sõber Omar klubisse tuli, läks pidu käima, tasuta kokteile kallati terve õhtu ja shampus voolas ka ojadena. Säärane muusikavideo tunne oli, kui aus võib olla: kenad pintsakutes kutid, shampust, tantsu, head mussi (Arnold vahetati Drake'i ja Kanye ja ASAP Rocky vastu välja) ja kui DJ "Fckin Problems'i" peale pani ja terve laudkond kaasa laulis, siis tundsin, et this is it - life of a party. No ma ei liialda, kui ma ütlen, et meil oli kõige dope'im laud sellel peol ja asi tipnes sellega, kuidas mingi eriti lambivend meie seltskonda üritas sulanduda, edutult siiski. "Not today, mate," ütles üks Jamalidest ja ajas ta minema. Halb õnn level 100.
Nüüd teemat vahetades: sel nädalal oli uhke ja mitte nii uhke tunne kuulda oma isamaa nime. Esiteks uhke, sest et ühes päris suures ajalehes oli Eesti välja toodud kui selle suve reisidestination. Ehk on oodata suvel palju inglise mehepoegasid jälle. Lisaks mainiti Oleviste kirikut ja selle eriti halba õnne, sest torni on välk sisse löönud vähemalt kümme korda. Teiseks, vaatlesime Majanduses Euroopa riikide majandustaset, ja Eesti oli ikka nii nirus seisus võrreldes teistega. Terve klass ahmis lausa õhku selle peale. Tundsin end kohe puudutatuna, kui see diagramm seinale ilmus, inimesed selles ruumis, kes teadsid, et ma eestlane olen, vaatasid mind kaastundliku pilguga ja keegi üritas lohutada öeldes: "You had good times too!" No vat kus lops, vähemalt oleme tõusuteel.
Ja ko, sellega lõpetakski. Lisan lõpetuseks video Arnoldist, pilte sharen järgmine kord.
Bai
Nüüd teemat vahetades: sel nädalal oli uhke ja mitte nii uhke tunne kuulda oma isamaa nime. Esiteks uhke, sest et ühes päris suures ajalehes oli Eesti välja toodud kui selle suve reisidestination. Ehk on oodata suvel palju inglise mehepoegasid jälle. Lisaks mainiti Oleviste kirikut ja selle eriti halba õnne, sest torni on välk sisse löönud vähemalt kümme korda. Teiseks, vaatlesime Majanduses Euroopa riikide majandustaset, ja Eesti oli ikka nii nirus seisus võrreldes teistega. Terve klass ahmis lausa õhku selle peale. Tundsin end kohe puudutatuna, kui see diagramm seinale ilmus, inimesed selles ruumis, kes teadsid, et ma eestlane olen, vaatasid mind kaastundliku pilguga ja keegi üritas lohutada öeldes: "You had good times too!" No vat kus lops, vähemalt oleme tõusuteel.
Ja ko, sellega lõpetakski. Lisan lõpetuseks video Arnoldist, pilte sharen järgmine kord.
Bai
0 comments:
Post a Comment