Columbiast Londonisse

Esimest korda sel aastal otsustasin nädalavahetuse kodus püsida: siiamaani olen kirjutanud neljandiku oma esseest, mis paari nädala pärast oma viimset päeva näeb, vaadanud 2 osa Breaking Bad'i ning 2 tundi mingi mimmi blogist pilte vaadanud ja soovinud, et ma tema moodi välja näeksin. Korra siis lugesin ta kirjutisi ka ja see valmistas küll pettumust veidi, sest ma vist kirjutasin teises klassis niimoodi - lühilausetega. ("I went shopping. Went back home. Then out partying") Kuidagi on niiviisi, et iga kord, kui ma kedagi kritiseerima kipun, siis ikka mõtlen selle ütluse peale et kui ise paremini teha ei oska, siis ära kritiseeri. Sel korral võtsid minus nii sisemine Homeros, Kivirähk kui ka Hemingway võimust. Tahtsin endale näidata, et suudan ikka veidi parema üllitisega lagedale tulla, kui see ilus Rootsi tüdruk.

   Nende kahe nädala jooksul, mil ma Eestis olin, on Londonis palju muutunud: meie majja osteti uus pesumasin, mis mahutab lausa 2 kilo rohkem pesu, kooli naiste vetsus on uus kätekuivatuspuhur ja Londonisse on jõudnud soe ilm. Esmaspäevane päev oli kuidagi nii kena, ei teagi nüüd, kas asi oli selles mõnusas ilmas või oli mul tõesti nii hea meel jälle Londonis olla. Üks Londoni tüdruk esmaspäeval kurtis, et tema ikka aru ei saa, et kuidas kõik inimesed Londonit igatseda saavad. See kirju tänavapilt, rõõmsad näod ja samuti tuttavad inimesed koolis panid kohe "hinge laulma" nagu vanad inimesed ikka tavatsevad öelda. Esmaspäeval vastasin küsimusele: "How was your holiday?" umbes 25 korda, teiste seas ka mu lemmik india õpetaja uuris usinasti, et kuidas mul ikka need kaks nädalat möödusid. Minu majast see poola mees hüüdis ka juba kaugelt, kui mind nägi: "Anna-Liisa, you're back!" mis kõlas nagu "Aanaalisha, juubaak!" Ja siis rääkis mulle karude talveunest ja lumest ja vihmast ja sellest uuest pesumasinast rääkis ka. Aga pean tunnistama, et väga mõnus oli tagasi olla, isegi mu voodi, mis on umbes viiskümmend korda ebamugavam kui mu uus superluks voodi Eesti kodus, tundus justkui heaven. 

    Minu esimene kooliaasta hakkab varsti otsi kokku tõmbama ning eksamiperiood on juba 4-5 nädala pärast ja arvatavasti samal nädalal, mil ma oma sammud A$AP Rocky kontserdile sean. Ma tahaks näha seda kokkusattumust, kui ma seda vahvat noormeest lähen kaema 22. mail ning puhtjuhuslikult on 23. mail eksam! Võtke heaks või pange pahaks, õnn on siiamaani nii väga minu poolel olnud ja kui ta nüüd mind reedab, siis ma ei tea, kust abi paluda.

Lõik emale: Koolis läheb ikka hästi, sain selle Finance'i "Rahavoogude aruande ja kulude-tulude deklaratsiooni töö" eest suure magusa A.

Vahel mulle tundub, et ma olen geenius, siis jälle mõtlen, et äkki saab selles koolis tõesti häid hindeid nii kergesti. Siis aga vaatan oma kursakaaslaste hindeid ning satun segadusse. Ilmselt õnn - see on jälle minu poolel. Kolmapäev, mil see hea hinne mind õnnistas, oli üldse huvitav päev. Näiteks oli olukord, mil finance'i õpetaja rääkis dramaatiliselt fixed assetitest ja muudest investeeringutest, mida firma teha võib. Bravuurika liigutusega siis tõmbas projektori ruloo tahvli eest ära, omal marker just kätte haaratud, ja terve klass kukub korraga naerma. Keegi väga täiskasvanulik inimene oli tahvlile joonistanud hiigelsuure fallose. See oli ausalt sama suur kui õpetaja ise ja meie õpetaja on küllaltki suur. Oh seda õpetaja piinlikust: "Oh lord, don't look at that, that is completely irrelevant. Oh my god." 

Olen siin mitu korda mõelnud, et paljud noored saavad kuidagi hiljem täiskasvanuks või siis nad on lihtsalt väga kitsa silmaringiga. Muidugimõista on ka erandeid: paar tarka UK kursavenda ikka vahel tunnis annavad endast märku, aga uskumatult palju on ka seda Jersey Shore'i kontingenti, eriti klubides ning kui veeta aega mõnes ühikas, siis seal on ka seda rahvast ikka piisavalt. Kord üks kursavend rääkis mulle, et tahab järgmisel aastal minna Erasmusega Hollandisse õppima. Küsis siis üle, et kas ma ikka tean, misasi see Erasmus on. Korraks vaatasin teda kahtlustavalt, siis pärisin, et kas ta arvab, et ma olen sama päeva hommikul sündinud või milles asi. Noormees hakkas naerma, ning ütles, et näitab mulle midagi. Kõnetas siis ühte inglise neidu meie kõrval:

"Hey, Jenny, do you know what's Erasmus?"

"Whaaaaa?" (annoying ninahäälega)

"Erasmus. Have you heard about it?"

"Um, I don't know anybody called Erasmus and that's a really weird name anyway..."

No.....

ehk tõesti on selline asi neiu kõrvust mööda läinud, aga see pole ilmselt ka ainuke näide. Estonia, Latvia, Lithuania: need pole kindlasti riigid vaid viirushaigused või väikesed külad kusagil Aafrikas. Võiks ju ehk veidi mõista, et jaa, suur riik ja inimesed ei pane eriti tähele neid väiksemaid sahkerdisi kusagil neist 3 lennutunni kaugusel, ometigi oleme me kõik keskkoolis pidanud õppima kõik Maailma riigid selgeks koos nende pealinnadega. Isegi kui ma neid kõiki 100% õigesti maailmakaardile enam õigesti paigutada ei suuda, siis maailmajao panen raudpolt täppi. Näiteks Kolumbia, meist väga kaugel nii geograafilises- kui ka muus mõttes, aga tean ikka kus asub ja millega silma paistab.

Sellest kurja kuulsusega riigist jõudis mulle kolmapäeval külla Anna, kes nii muuseas tegi väikese peatuse siin suures linnas pärast Columbia-Venezuela reisi. Tuli suur matkakott seljas ja blondid juuksed tuules lehvimas. Õnneks oli mul neljapäev vaba ning saime teha ühe turistipäeva nähes kõik kõige tähtsamad turistikohad ära. Üks väga imeline sündmus juhtus ka, mis kutsus lausa paatose esile. Nimelt, olime jõudnud oma ringkäiguga Thames'i lõunakaldale London Eye juurde, kui ma avastasin et mu dokumendid on kadunud. Kuna mul oli mingi minuscule kotike kaasas, siis toppisin kõik vajalikud dokumendid selliste väikeste plastikkaante vahele. 20 sekundit paanitsesin. 20 sekundit mõtlesime mida edasi teha. 20 meetrit kõndisime, kui Anna arvas, et võiksime küsida ühelt tänavakoristajalt ega ta leidnud pole neid. Ja võtke kõik näpust, see mees hoidis neid käes, oli just maast korjanud. Elu naeratas taaskord ja pärast sellist kergendustunnet kallistasime Annaga vähemalt 5 korda, sest selline ülivedamine on ikka fenomenaalne. Kui Rasmus omadega Austraaliasse lahkus, jättis ta oma telefoni "kondoomi" ehk siis kummist ümbrise minule, see sindrinahk aga võtab kotist kõik asjad endaga salamahti kaasa, sest see on juba teine kord. Riiko nüüd keelas seda asja telefoni ümber panna, also ostsin uue koti omale, kuhu ka rahakott ära mahub. Juhan tänatud.

Cheers