Mäletan, kuidas algkoolis keegi õpetajatest kunagi rääkis, et mida vanemaks saad, seda kiiremini hakkavad päevad mööduma. Mõtlesin sellel hetkel küll: "Yeaah, keep talking, old lady!" Aga tuleb välja, et ta ei valetanudki väga. Päevad lendavad ikka küllaltki linnutiivul, sest olen nüüd juba üle kuu siin Saareriigis resideerunud. Aga eks sellega ongi ju nõnda, et mida rohkem naudid, seda kiiremini aeg möödub - järelikult olen eluga rahul, või mis? Tavaliselt on hommikuti need hetked, mil kõik on vabandust väljenduse pärast, aga sitt. Mõtlen tihti, et no millesse ma end mässinud olen ja miks?! Kõik oleks palju lihtsam ja mugavam, kui ma oleks läinud näiteks Tallinna Ülikooli (nothing personal) ja elanud kodus oma ilusas toas ja ärganud igal hommikul, kass kaisus. Aga siis meenutan endale, et mis lõpuks siiski loeb, pole oma mugavustsoonis vegeteerimine, vaid see, mis meile meelde jääb - maailma avastamine, enese avastamine ja muud sellised geikad asjad. Paar nädalat tagasi rääkisin ühe sõbrannaga üle pika aja. Küsis, et kuidas läheb ja mis elu elan, rääkisin oma koolist, inimestest kellega tutvunud olen, kus elan jne. Vastuseks küsimusele, et kuidas tema elu siis on, sain: "Samasugune." Daamid ja härrad, see oli hetk, mil ma teadsin, et tegin õigesti, et väljamaale õppima tulin.
Räägin siis suts sellest, kuidas ja kellega ma siin elan. Põhimõtteliselt, nagu juba varem viis korda maininud olen, siis sharen maja kümne inimesega. See number on veidi hirmutav, ma tean, aga maja ise on ka küllaltki suur. Minu kõrvaltoas elab üks maailma ilusaim paarike ausalt, näkk on ülikena ja peigki on superhandsome. Mu teooria, et inimesed valivad enda kõrvale alateadlikult samailusa partneri, peab vett siinkohal!
Siis elab veel üks poola paarike, kes kannab põhimõtteliselt landlordi kohustusi: hoolitsevad maja eest, võtavad lahkelt vastu rendi raha jne. Käivad kirikuski pühapäeviti.
Teisel korrusel on üks imelik mees, kes tuleb alles siis oma koopast välja, kui maja on vaikne, võinoh vähemalt mina kuulen teda köögis öösiti süüa tegemas (kui toidu soojendamine mikrolaineahjus on söögi tegemine.) Siis on veel üks paarike meie seas, sealt toast kuulsin ükspäev 3 tundi järest mingit fööniheli, mis tekitas minus natuke küsimusi. Uurin kunagi välja selle heli tagamaad, ma luban! Föönitajate kõrvaltoas elab üks Hispaania näkk, kes töötab klubis ettekandjana, temaga saan väga hästi läbi. Ükspäev istusime lihtsalt köögis kaks tundi, rääkisime juttu elust ja olust. Viimases luksustoas elab siis meie isamaa esindaja, pakun talle nüüdsest veidi natsionaalset tuge. Muidu oli majas igast rahvusest kaks inimest, peale eestlaste. Nüüd me siis siin elame niimoodi, et vahepeal meelega kõik räägivad oma keeles ja teised siis vaatavad tuima näoga pealt ja üritavad aru saada, millest jutt käib. Meie ühine hetk on kurva-moment, sest võõras keeles ropendada on vahva.
(Ahaa, unustasin mainida üht Slovakkia või Tšehhi või Leedu noormeest nimega Aurimas, kes eelmisel nädalal sisse kolis niimoodi, et keegi ei teadnud. Tutvusin täna temaga veidi, tundub olevat tore poiss.)
Eile oli siis majakaaslase Iza 25. sünnipäev. See tähendas ainult üht: pidu. Ausaltöeldes oli mul eile selline mõnna pere-sünnipäeva tunne, sest kõik kogunesid laua taha, sõime torti, jõime 100-poundist šampanjat ja läksime hiljem linna klubitama, mida ma enam mitu kuud teha ei viitsi. See oli küllaltki omamoodi õhtu, mille tulemus oli täna köögitäis pohmakaga inimesi. Aga lõppude lõpuks tunnistasime kõik, et oli küllaltki fun. Lucky olen oma naabritega.
Pean siin plaane, et kirjutada väike õpetuslik postitus teemal välismaale õppima minemisest, be prepert, huvitujad!
ma lugesin et Eile oli siis majakaaslase isa 25. sünnipäev. ja siis ma sattusin segadusse. aga leidsin tee tagasi.
ReplyDelete