Kuda ma elan ja olen ja õpin ja pidu panen.

Reedene päev ei olnud mu lemmikpäev. Sain sellele kinnitust siis, kui nägin aiateiba otsa tõmmatud sõrmkinnast, millel oli keskmine näpp püsti ja suunatud otse minule. Thanks for the support, kinnas! Ma olin pikalt plaaninud seda päeva, mil saan minna panka ja oma pangakonto avada - reedel saabus see tähtis hetk. Olin kõikide oma dokumentide ja paberitega seal bank manager'i kabinetis, kui tuli välja, et mu address confirmation letteril oli kirjaviga. Tädi vabandas ette ja taha ja kõrvale ka, aga ütles: "tough luck, me ei saa sind aidata hetkel." Seega pean ootama esmaspäevast koidukuma, mil kihutada koolimajja ning uus ja korrektne dokument omale nõuda. Plaanid olid rikutud ja Costa cafe latte'gi ei maitsenud hästi. Peale selle olin Golders Green'i tube stationis lõksus ja ei osanud minna oma platform kahele. Paar auringi metroojaamas ja lõpuks leidsin õige lifti ülessegi. Mind lohutas ainult fakt, et oli ilus ilm ja õhtul oli freshersite welcome party ülikooli klubis, mis eelduste kohaselt pidi tulema meeldejääv. See ilus ilm tahtis mind vist alateadlikult väiksele jalutuskäigule viia, sest koduteel olin nii hoos textimisega, et otsustasin kogemata oma majast mööda kõndida. Avastasin end tänava lõpus ühel hetkel ja "this was not where I parked my car!"
Õhtul aga oli siis plaan minna meie kooli rebaste peole, ning olgugi et neid on siiamaani olnud mitu tükki, see oli siiski see viimne ja otsustavaim. Alustasime seekord Wood Greeni ühikas, kus kaesin ära selle ühikaelu taaskord. Toad olid iseenesest kaks korda väiksemad kui minu tuba, aga mulle õudselt meeldis see vibe, mis seal valitses. Muidugi pidin jälle nentima osade (mees)inimeste alatut lapsikust, mis teistele palju haiget võib teha, aga see selleks. Inimesed seal olid enamasti lahedad ja kõik tundsid taas elevust, kui järjekordne Eesti näkk majja astus, sest neid liigub siin võrreldes Jamalide ja Punjabide ning ülejäänud väljamaalastega küllaltki vähe. Kõigile, kes järgmisel aastal välismaale ülikooli lähevad, siis soovitan kindlasti ühikat, kui vähegi võimalik on. Nendin, et ühikas on tavalisest peavarjust umbes 30% kallim ja umbes samapalju halvemate tingimustega, kuid möönan siiski, et tutvused ja kogemused kaaluvad üle. Kui vähegi julgust ja pealehakkamist on, siis võib seal kasvatada suure tutvusringkonna ning leida palju sõpru, vahvaid hetki ning mälestusi. Ise olen rahul oma private housinguga hetkel, sest elan ülimalt turvalises naabruskonnas, lahedate majakaaslastega ning küllaltki heades tingimustes. Kui olime leidnud juba semusid Middlesex'i ülikoolist ja üldse Hendonist, siis polnud enam kahtlustki, et kuhu jääda.
   Elus esimest korda siin Londonis pidin tulema üksi linnast peolt koju. Olgem ausad, veits kõhe oli küll teades et pean kusagil ebamäärases kohas ümberistumise tegema. Aga legendaarne inim-gps nagu ma olen, siis sain kohe õiges kohas õige bussi peale ja kui tavaliselt Riiko õlal silma puhkan suurest tantsimisest (ei oska hetkel kommentaarida, et mis seos on tantsimisel ja silmadel), siis seekord hoidsin silmi lahti justkui hero laksu all, kuigi pole sääraste meelemürkidega kogemusi, ehk heroiin ei aja silmi suureks. Kui kunagi näen, siis täpsustan. Veits kartsin lõpetada Edgeware'is või kusagil mujal kodust kaugel. Õnneks jõudsin koju.
  Laupäev oli rahulik chillimise päev. Lõpuks sain kolitud oma uude tuppa, mis reedel vabanes. Kui olin aidanud Crisil ta asjad "man and a van'i" tassida, ütles ta: "Here's your room, Anna! Enjoy it!" Vaatepilt, mis mulle vastu vaatas oli järgmine: tuba, voodi, kapp. Mitte just palju või mis? Ahaa, linnusule leidsin ka kapi tagant - vedas! Õnneks otsustas landlord õhtul toa värskelt üle värvida, et seda veidi kenamaks teha ja järgmisel nädalal läheme siia tuppa mööblit shoppama, kavatsen soetada ka vaiba ja muud nänni, et tuba veidi kodusemaks muuta. Lasen oma magic väe valla ja teen sellest ruumist toa!
   Nagu ma ütlesin, siis laupäev oli chillimise päev - see tähendab, et me ei läinud centralisse peole vaid läksime taas oma kodukandi Iiri pubisse The Gladdagh Ringi. Ma ausaltöeldes jälle tajusin, miks ma suvel kordagi klubis ei käinud, vaid alati, kui pidusse minek oli, suundusime mõnda vägevasse pubisse. Armastan tutvuda uute inimestega ja neiud, palun, ausalt siin neid ilusaid mehi ikka on. Eile veendusin selles taas. Eeldusel, et enamus blogilugejaid on neiud, siis kostitan teid faktiga, et tutvusime ülivahvate kuttidega, kellest üks on superkena poksija. Mulle on filmidest alati jäänud mulje, et poksijad on enamasti murtud nina ja paistes näoga vanamehed (võtsin vist Rocky hetkel eeskujuks). Aga tuleb välja, et on ka sääraseid kenasi poksijaid. Järgmine kord, kui koos nendega peole läheme annan teada, et kui palju tal seda mõistust siis ikka kümne palli skaalal on. Pubi legendaarsele disko-platsile, kui nii võib öelda, me kordagi ei jõudnud, tundus mõistlik istuda väljas, juttu rääkida ja külmetada. Aga kuidas see filosoofia nüüd oligi: bohyolo?!

Pildike tänasest pargisümboosiumist Merka ja Ingeriga. (Mitte niiväga komissar) koer nimega Rex, soovis joinida, kuid mingi kurja näoga koeraomanik ei lasknud.