Reede päeval mõtlesin, et ehk saab õhtul klubisse/pubisse minna. Nõnda harjunud selle igareedese pidutsemisega Eestis, millele järgneb hommik, mil isekeskis saab imestada: "Kuda siis eile nõnda ull sai?"
Vot nõnda kahjuks/õnneks ei läinud. Selle asemel käisime hoopis ühte üürileantavat tuba vaatamas ja Sainsbury's grocery shoppingut tegemas. Nagu väga vähestele teist teada, siis Londonis, olles Euroopa kalleim linn, on sunniviisiliselt trendikas rentida korteri asemel majas üks tuba. Umbes nagu ühikas, aga palju väiksem. Köök, elutuba on ühiskasutuses, aga magamistoad on siis kõigil eraldi. Hetkel, ööbides sõbra pool, elan majas, koos poolakate, slovaklannaga ning hispaanlastega. Siin meie majas on väga mõnus seltskond, maja peremees on ka vägev rokipeer, kelle autoga sõitmas käime ja alati Marilyn Mansonit või Metallicat kuulame. Kord käisime kusagil kaugel Tescos, teine kord jälle läksime näiteks Ikeasse sisustusstuffi ostma.
Igatahes, niipea kui meie korteriplaanid neidudega vastu taevast lendasid, hakkasin oma teist varianti kasutama. Olgu öeldud, et kui ma Eestis võisin kasvõi vabatahtlikult suhelda telefoni teel võõrastega, siis esimene kord võttis siin küll jala nõrgaks. Kartsin teatavat keelebarjäärisarnast probleemi, sest paljud siinsed landlordid on mingid hindud või mõned muud turbanikandjad. Õnneks pabistasin rohkem, kui vaja läks, kuigi nende inglise keelest arusaamine oli veidi komplikeeritud küll.
Läksin siis ühte kõrvaltänaval asuvat kohta vaatama. Kõigepealt helistasin talle seal tänaval olles, et küsida maja numbrit, ta ütles et tuleb kohe välja, ma ainult oodaku. Heakene küll, õnneks oli mul sõber kaasas, üksi ei oleks julgenud minna. Luuserdasime siis seal tänava otsas, ootasime mõnda turbanit, mis põõsa tagant välja ilmuks, aga ei midagi. Helistasin siis uuesti, keegi vastu ei võtnud. Kolmandal korral vedas ja hääl teiselpool toru küsis, et kuhu ma siis jäin. Ütlesin, et ootan endiselt maja numbrit, "ahaaa," vastati mulle selle peale ja öeldi number. Leidsime siis majagi ülesse, ja pärast nelja minutit ukse taga ootamist ning järjepidevalt uksekella helistamist, tuli ukse peale minust lühem araabia päritolu mees, kes ütles oma nimegi, aga see oli nii keeruline, et mu aju pidas lihtsamaks seda mitte meelde jätta. Ilmselt oli see mõni keeruline araabia nimi, mis ei sisaldanud ühtegi täishäälikut.
Lahkelt näitas ta seda mainitud tuba, mis oli umbes meeter-korda-kaks suur, minivoodiga ning kapiga, mis oli tehtud kangast(!!!). Teler oli umbes sama, mis meie peres 10 aastat enne minu sündi ja toas oli mingi vastik kopitanud hais, usun, et oleksin leidnud surnud roti voodi alt, kui üritanud oleksin.Proovisin kahtlust äratamata naeratada, aga ütlesin sõbrale eesti keeles, mis ma asjast tegelikult arvan - see polnud väga kaunis. Lubasin talle järgmisel päeval helistada, kui huvi tunnen siiski selle toa vastu. Ilmselt ootab ta pikisilmi seda kõnet.
Õhtul kutsus hispaanlasest majakaaslane mind välja. Konks oli aga selles, et kuna ta on (hah) gayyyyyyyyy, siis oleksime läinud gei-baari, mille vastu minul muidugi midagi ei oleks olnud. Geid on lahedad, mulle meeldib. Aga kuna ta õhtu tõotas tulla mingi deidisarnane värk, siis oleksin tundnud end kui viies ratas gei-vankri all. Seega jätsin vahele ja otsustasin õlle ja BBC Three kasuks. Vaatasime Stephen Fry juhtitud "QI-d" ja panime ekstreemkajakat. Mis on küllaltki sarnane kajaka panemisele, aga umbes kümme korda valjem.
Televisioon on siin palju parem. Kanaleid on umbes kakskümmend ja näidatakse sadu erinevaid seriaale igale maitsele. Hästi palju on komöödiasarju või saateid, aga ka dokumentaale. Mu lempar on James May "All you need to know," nõnda saab lausa targakski!
Ise arvasin, et olen küllaltki humoorikas inimene, aga paljudest komöödiasarjadest, näiteks Catherine Tate's show, minu mõistus küll aru ei saa. Nagu üritatakse nalja teha, aga hakka või nutma, see ei ole siiski üldse vaimukas. Näiteks:
Paljud teleshow'd on aga eriti lahedad ja üldiselt on kõik tip-top. Oleks eesti telekanalid sama amusing kui inglise omad, oleks ma sealgi telekat rohkem vaadanud.
Laupäeval käisin väisamas paari landlordi, millest üks oli peldik, teine oli väga vaga residential areas asuv maja. Later that day kokkasime Chrisiga, jõime veini, kuulasime muusikat ja rääkisime elust-olust. Õhtupoole läksime Picadilly suunas, et TigerTigeris veidi tantsu lüüa. Esiteks pole ma iial (klubihunt nagu ma olen) nii vara klubisse läinud: jõudsime sinna juba kell kümme, ja see oli puupüsti rahvast täis. Teiseks, ei teagi kas olla uhke või hoopis häbeneda, aga olin ainuke tüdruk selles klubis, kellel püksid jalas olid. Siin nendel inglise naishingedel väga südamelähedane käia olematute kleitidega klubis. Tegelikult tuleb tõdeda, et on ööd endiselt päris soojad, aga see vist siiski ei ole mõistlik põhjendus kleitidelele, mille tuvastamisega läheb veidi raskeks, sest ei oskagi nagu öelda, kas tegemist on kleidiga või kiiruga rabati kapist kaasa hoopis pluus.
Joogid on ka klubis ülimalt kallid, üks shot on umbes 5 poundi. Tegelikult on see ka veidi positiivne, sest klubitajad olid küllaltki adekvaatsed. Üks purjus tüdruk ainult ajas mu pluusi peale oma pool koksi, hea värskendus. Haha, suutsin mingi mehega mölised ka, kes lihtsalt keset tantsuplatsi minu ja Chrisi vahele seisma jääda otsustas. Tavaliselt vabandatakse ja minnakse kiiruga ära, see noormees aga tahtis väga pikalt seletada midagi ja jutustada, miks ta sinna just seisma jäi, ehk voolasid temas mingid W. Churchilli geenid, mis automaatselt läbirääkimisi pidama tahtsid hakata?
Ahaa... üks sketchy juhtum ka. Olin siis mina väljas, Tiger Tigeri ees, hingasin värsket õhku, kui minu juurde tuli mingi Jim. Tutvustas ennast ja komplimenteeris mu jalakeerutamise oskust, mida eelnevalt oli sees täheldanud. Nonii, okei. Tema jutt läks edasi äriplaanini, mis nägi välja umbes selline, et mina kui "natural talent" (naerukoht) võiksin lugeda mingit ingliskeelse educational DVD'd linti. Kõik see tema jutt oli nii dodgy, aga ta oli ise nii elevil sellest, et ma ei leidnud vaba hetkegi, millal lahkuda. Ütlesin viisakalt, et andku oma number, KINDLASTI helistan talle. Unustasin vist numbri ära salvestadagi, ei tea.
Peolt jõudsin koju umbes kell neli, mis on superioosselt (ei usu, et see sõna eksisteerib, aga astun hetkeks Johannes Aaviku rolli ja leiutan selle) vara - kell neli olime juba Hendonis. Sel kellaajal hakkasin tavaliselt Eestis mõtlema, et "kunagi varsti võiks koju ka liikuda." Ööbussid on need elupäästjad, mis siin Londonis meil truult teenivad. Seal oli küll selline klassiekskursiooni tunne: buss oli noori täis ning kõikjalt kostis elavat juttu, vaidlemist, laulmist.
Täna (16.09) ärkasin väga väga vaevaliselt - pohmakata tho (saxsess). Eile tegime Chrisiga plaane minna Sohos toimuvat drag racingut vaatama. Drag racing kujutab siis endast drag queene, kes kõrgetel kontsadel võidu jooksevad. Plaanid aga öösel muutusid, seega sain täna kokku taas sõbraga, kes mulle tutvustas Brixtonit. Olgu öeldud, et Brixton on reggae sugemetega linnaosa, mis ka ülihästi välja paistis. Käisime Brixtonis aset leidnud laadal. Vot see oli igavesti vägev üritus, kõik kohad olid täis Bob Marley vol 2sid, kõlas mõnus reggae muss ja pakuti kõike head-paremat söögipoolist. Ühesõnaga oli tegemist saareriigi Luige laadaga, mis oli umbes 500 korda lahedam. Isiklikult pole kordagi oma jalga Luige laadale tõstnud, seega võin ka veidi liialdada hetkel. Tsekkisime mingeid öökulle, sõime head toitu (handsome müüjate käest) ja nautisime sügispäikest. Kuna meil oli kutsa kaasas, siis oli spotlight'i aeg.
Imelik, britid ise leiutasid uhkelt World Wide Web'i, aga koera pole näinud...
0 comments:
Post a Comment