Anna-Liisa's: Kuidas ma modelliks käisin

Eluga on kuidagi selline imelik lugu, et kui teed koguaeg sama asja aina uuesti ja uuesti, siis kaotab see oma erilisuse. Näiteks avastad uue laulu ja kuulad seda nädalaega järjest, siis lõpuks pole enam nii vaimustuses sellest või käid päikeseloojangut vaatamas iga päev - pikapeale muutub see ainult rutiinseks tegevuseks. See blogimine on nüüd sama suuna võtnud, ma vahel mõtlen, et kellele ma seda kirjutan. Kui varem oli ikka lugejaid kahesaja ringis ja rohkem, nagu Google Analytics näitab, siis nüüd vireleb see number natuke vähem kui alla saja, ja langev... Eks see ole kohati arusaadav ka: see uudsus ja suurde linna kolimise excitement on kadunud - nii mul kui teistel. Täna, kui bussis vana klassivenda nägin ja ta küsis: "Noh, kuidas muidu eluga rahul oled?" siis vastasin täpselt niimoodi, et kui varem oli "LONDON!!!!!" siis nüüd on "London." Kui sellest mu mõttest aru saate. Olen ennast nüüd selles suures linnas juba sisse seadnud ja kuidagi ütlen jutu sees, et lähen seitsmendal aprillil koju tagasi. Selline asi selle koduga, et kodu on seal, kus traadita internett on.

Paar nädalavahetust tagasi tegin midagi "tavalisest erinevat" ka. Nimelt, rahulikult koolis chillides (See vist oli seesama päev, mil olin klassis, ootasin loengu algamist ja mu äratuskell millegi pärast maxheliga undama hakkas. Õnnetuseks oli mul äratushelinaks pandud majakaaslase ülimalt häiriv naer. Vähemalt polnud ma seal klassis üksi, vaid üks mu itaallasest sõbranna oli minuga ja nii oli veidi lihtsam see olukord ära naerda) tuli minu juurde üks kursusekaaslane ja ütles, kuis ta ikka imetleb mu juukseid, et tema unistustejuus ja whatnot. No kogelesin seal ja viisakalt tänasin ette ja taha. Rääkis siis neiu mulle, kuidas ta töötab ühes juuksepikenduste firmas ja neil vaja kodulehe tarbeks pildistada, et kas oleksin nõus. No, mis seal ikka, time for America's next top model. Ühel koledal vihmasel pühapäeval läksin siis kohale, et teeme ära selle asja. Millega ma aga arvestanud polnud, oli see, et tegemist on sõna kõige otsesemas mõttes neegrifirmaga. Jõudsin sinna ja nägin toatäit mustanahalisi ja facepalmisin mõttes, et kuidas ma selle olin suutnud ära unustada. Vot ükskord vaatasin ühte videot Youtube'is, kus mustad kutid rääkisid, et miks neile valged tüdrukud meeldivad. See tuli mu puhtast soovist teada saada, et miks pidudel mustad mehed nii paaniliselt külje alla ujuvad mulle pidude ajal, et pean neid kaikaga eemale ajama (not racist). Igatahes, ühes teiste põhjustega sain teada, et neile meeldivad valgete näkkide pärisjuuksed, sest mustadel endal on enamasti kunstjuuksed, mis mõnel viimase piiriga veel peas püsivad, vahel lausa inetu vaadata.

Igatahes, seal ma siis olin, ruumis ainuke valge inimene... võib-olla isegi terves hoones, aga vaevalt et ainuke linnaosas. Esiteks tehti mulle totaalselt inetu soeng, küllaltki meenutas Hagridit.

Vahenote: Tegemist oli juuksepikenduste reklaamiga, aga olin enda juustega.

Imestasin ise, et kuidas need iluideaalid nii erinevad on, mina isiklikult silin ja lakun vahetpidamata neid juukseid, et oleks siledamad, nendel aga selline ideaal, et mida hagridim seda uhkem. Teiseks tehti mulle mingi väga tume ja kole meik. No igatahes sellise välimusega ma väga enesekindlalt ei tundnud ennast küll ja kui fotograaf küsis, et kas ma tahan pilte ka näha, mis vahepeal tehtud on, ütlesin talle tuimalt "No, thank you" ja läksin ära. Natukese aja pärast oli jälle kord minu käes, vahepeal olin seal niisama chillinud, kuulanud mustade naiste igapäevamuresid ja mingit cocalaadset jooki joonud, sest nagu mulle öeldi: "Coca-cola is too white to drink." Iseenesest irooniline, sest jook ise küll pigem tumedamat värvi, kuid las see jääda sinnapaika. Läksin siis sinna ruumi oma koleda soengu ja koleda meigiga. Fotograafi assistent nägi mu vastumeelsust ja ütles et "Cheer up, you want to be a model, don't you?" Vaatasin talle otsa ja ütlesin: "No, I don't." Tuimar101. Igatahes, ma ei tahtnud totaalselt asiaat ka piltidel paista, seega üritasin mingit normaalset nägu manada ette. Mustad naised seal vaatasid ja imestasid, et küll ikka fierce tüdruk oma selle intensiivse pilguga, mis on muide also tuntud kui "draamapilk," millega ma vaatan inimesi, kes mulle ei meeldi ja siis neid rõvedaid mehepoegasid, kes klubis küljealla ujuvad.

Aga üleüldiselt oli see tore kogemus, sest ma pole midagi sellist varem teinud ning tagatipuks sain veel Topshop'i kinkekaardi päris kobeda väärtusega. Ja need inimesed, kellega seal kohtusin, olid ka nii toredad ja südamlikud, aina käisid ja rääkisid et kui kena ma välja näen, mis oli nagu... väheusutav sel hetkel, sest ma olin sunnitud WC's oma meiki hiljem ümber tegema. Kahjuks oli juukselakk mu soengu ära kivistanud ja sellega ma midagi ette võtta ei saanud. No vahepeal oli natuke imelik küll, kui nad niisama jutusees ütlesid, et "Anna, you should come to our church" No, ei tahtnud disrespectful olla, seega naeratasin ja tänasin, aga südames olin ateist ja mõtlesin, et "sure.. oh wait, lol, there's no god anyway"

Nüüd siis olen maandunud omadega tagasi Eestisse, kuhu ma jään nüüd kaheks nädalaks umbestäpselt. Kui lennuki pealt maha tulin, oli meid "tervitamas" mingi lennujaamatööline, kelle pilk oli nii õel, et ma ei julgenud isegi viisakas olla ega teretada. Ehk üritas ka eemale peletada mehepoegasid, kes talle silma klubis teevad, mine sa tea?! Kuid, ometigi naljakas, et 3 tundi varem olin Lutoni lennujaamas kildu rebinud ühe turvamehega ja siin siis selline hirmutav vanamees tervitamas. Mäletan, kui me Tenerifelt või Kreekast või kusagilt tulime vanematega kunagi enne Kristust aegadel ja ema siis üritas sõbralikult juttu teha taksojuhiga, et "noh siin ikka päris külm võrreldes meie reisisihtkohaga" ja taksojuht vastas: "...Jh." Welcome to Estonia.

Herr Luik täna rääkis, et oli mind turisti pilguga näinud jalutamas mööda Tallinnat. Jh, tehke turistituuri mulle siis, sõbrad!