Skaalal ühes kuni "omg catini," kui üllatunud te esikaane uudisest olete? Selle Middletoni Kate'ga päris palju pahandusi hetkel. Mingi salapärane paparazzi pildistas teda, kui tema rahus riieteta päikest nautis. Nüüd skandaal ja kõik halvad asjad.
Muidu aga mõtlesin kirjutada oma muljetest: nüüdseks olen ju lausa terve nädala siin veetnud. Ütleme nii, et London on mind kohelnud täitsa hästi, kuigi mul pole veel kodu ega tööd, aga need asjad hakkavad vist ka lõpuks ilmet võtma. See koduvärk on ehk minuski veidi kinni, sest muutsime oma plaane ja igas ettejuhtuvas urkas ju ka oma elu parimaid ülikooliaastaid veeta ei soovi.
Ma armastan seda, kuidas London on täis karvaseid ja sulelisi - mitte sõna otseses mõttes siis. Kuigi noh, karvaseid siin leidub küll. Näiteks üks väga tugeva karvkattega vanamees lasi särgita ükspäev Soho pargis ringi ja kümbles D-vitamiinis. Iseasi, kui palju see päikest läbi lasi. Kuid no sulelisi pole ma veel näiteks kohanud, ja kõiksugu linnud jätaks siinkohal välja. No shout-out to the birds. Tuvidega meenus mul selline vahva asi, mida üks päev targematelt kuulsin. Nimelt on tuvidel oma n-ö gängid, kellega nad siis päeval chillimas käivad. Muidu magavad öösel kõik oma kodus, aga kohe kui päev koidab, siis kohtuvad jälle kusagil ja käivad aega veetmas. Näiteks Camden Townis, Sohos või kuhuiganes tiivad ning kambavaim neid tiivulisi viivad.
Aga mitte tuvidel ei tahtnud ma väga pikalt peatuda. Põhimõtteliselt on siin kõigil see "Keep calm and carry on" mentaliteet, millega seoses meenub kohe seik, kuidas ükspäev bussiga kodupoole sõitsin. Pärast 3 minutilist liikluse seisakut hakkasin ise ka veidi huvi tundma, et milles siis asi. Tõstsin pilgu ja mida mina näen: kepiga vanur hakkas suvalises kohas neljarealist teed ületama. Pole aga midagi, pool kilomeetrit tunnis ja küll jõuab õhtuks kohalegi. Arvasin, et näen sellist asja ainult multifilmides, aga nüüd siis olen säärast tragikoomilist sündmustki oma silmaga tunnistanud.
Liiklusega ei ole ma veel ka väga ära harjunud, tuleb tunnistada. Iga kord kui tänavat ületama hakkan, vaatan kõikides suundades, kust auto teoreetiliselt tulla võiks. Seetõttu olengi alati kõnniteel nagu pöörane, et jumala eest mitte mõne auto ette joosta. Autod ise on siin ka palju uhkemad kui meil, ei jaksa neid Jag'e ja Bentley'sid lugedagi, mida ühe päeva jooksul silmata võib.
Täna mõtlesin kõigi ees tuusata ka veidi ja kirjeldada, kuidas ma undergroundi süsteemiga nii ära harjunud olen ja liiklen nagu staažikas londonlane. Siis aga panin rämedalt pange ja ajasin undergroundi ja overgroundi segamini sassi, justkui oleksin Londonis olnud ainult nädala. Kuna pidin olema poole seitsmeks Holloway roadi kandis ja mul oli kõik välja arvutatud, et millal, kus ja mis, siis plaanid olid rikutud. Mõtlesin mängida kanget Eesti naist ja jala maha käia selle vahemaa, mille Londoni elanikud oleksid eelistanud bussi abil läbida. Peaaegu pidin alla vanduma oma füüsilisele vormile, sest jalad ei võtnud enam kiiremini. Kuid siiski, kodumaa noored, võite olla uhked: suutsin siiski kondimootori abil oma sihtpunkti jõuda!
Inglased ise on väga toredad, pole siiamaani veel ühtegi negatiivset kogemust olnud kellegagi. Kui soovi ja pealehakkamist, siis saab kõigiga jutule. Igalt poolt kuuleb aina "mam'e," "sir'e," "sorry'sid" ja "cheers'e." "Cheers" on ka minu uus lemmiksõna. Seega, toolid!
Aha, nüüd vist peaks rääkima ühel teemal veel. Ma mõtlesin esiti sellest mitte kirjutada, aga see on üks säärastest asjadest, millega peaks siia tulles arvestama: tähelepanu. Ma ei arva, et ma Eestis oleksin olnud üks neist neidudest, kes koguaeg vastassugupoole tähelepanu keskpuntkis oleks olnud. Siin aga on asjad täiesti vastupidi: tänaval tervitatakse, naeratatakse, tullakse mingit libedat juttu puhuma (mis tavaliselt lõppeb kiiresti ja valutult, kui ütlen, et suur kuri ja kade boyfriend ootab nurga taga). Eile tunnistasin sellist olukordagi, mil möödasõitev auto signaali lasi ja veel vilistas ka. Esmalt arvasin, et see on pigem mingite sisserännanute/Jamalide teema, aga see viimane kokkupuude oli nüüd küll kohalikuga. Ütleme nii, et egole oleks see paras pai, aga asi on vist minus, sest võõraste meeste komplimendid väga südamesse ei lähegi. Mida kallimalt inimeselt miskit südantsoojendavat tuleb, seda olulisem. Olen ma õigel teel?
Tänagi oli ka kummaline kokkupuude, kui random noormees mulle tänaval järele jooksis tuli juttu rääkima, küsis et millega tegelen, ütles et näen numps välja ja kutsus kohvile. Nüüd on mul telefonis mingi number nimega Cieran - las kogub tolmu. Pärast kui "sõbraga kokku tõttasin saama," vaatasin, et kõik telefon, rahakott ja võtmed alles oleks. Ma ausalt nägin etv'st saadet, kuidas üks trikikas mees lihtsalt rääkimise ajal teiselt inimeselt salaja kõik tähtsad asjad ära varastas. Õnneks oli kõik alles. Aga jah, ma ei suuda endiselt otsustada, kas see on pigem creepy või vahva, et nad nii julged ja pealehakkajad on.Võtab ehk veidi aega harjumiseks.
Kuigi alati saaks paremini, siis hetkel olen kõigega rahul. Aga olekski vast veidi igav, kui alati paradiisis elaks?
Kuigi alati saaks paremini, siis hetkel olen kõigega rahul. Aga olekski vast veidi igav, kui alati paradiisis elaks?
0 comments:
Post a Comment