Kuidas ma eile veidi turisti mängisin

Olgu kohe ära öeldud, et telefoniputkaga ma ühtegi pilti kahjuks ei saanud. Need kurikaelad olid üldse täiesti kadunud... täna nägin kolme päeva jooksul esimest punast kultusputkat. Kui sisse vaatasime, siis lõi vastu sealt mingi jäle hais. Neil vist ongi nüüd ainult kaks eesmärki: 1) kanda avaliku tualeti ülesannet 2) lasta turistidel end pildistada. Linna läksime tegelikult hoopis eesmärgiga mu CV paari kohta viia. Kella 12 paiku istusime siit Hentdonist tube'i peale ja sõitsime Camden Townis ümberistumisega Banksi. Ma ei ole kindel, kas te suudate uskuda, aga ÜLIMALT joppas, sest ümberistumisega õnnestus meil võita suisa kaks minutit (!!!!!!) Kuuldatavasti pidid täpselt välja arvutatud metroosõidud koos ümberistumistega väga südamelähedased olema Londoni elanikele.
   Kuna kohvikud/baarid, kuhu oma vägeva Curriculum Vitae tahtsin viia, asusid Londoni pintsaklipslaste päevases kodulinnaosas, siis oli kõigil kole kiire oma portfellide, lipsude ja ärikõnedega. Londonlastel on üldse veidrad suhted oma nutitelefonidega, panin seda tähele juba teel lennujaamast Londonisse. Tundus, et mõnel mehel on see ilmselt lausa naise eest. Seda ilmselt kahel põhjusel: 1) Inglise naised pole väga ilusad (tho leidub ka erandeid) 2) Inglise mehed pole väga nägusad. Sajandite pikkune inbreeding on inglastele suuremat sorti karuteene teinud, aga ei tasu meelt heita! Kuulsin kord nunnukat ütlust: iga pott leiab omale kaane. Loodame siis, et ka inglaste seas neid potte ja potikaasi piisavalt leidub. Selles suhtes pidavat eesti naiste elu siin veidi kergem olema, et inglise mehepojad panevad silma peale igale veidi normaalsemale neiule. Kui see just lihtsamaks teeb asja, et rahulikult tänaval käia ei saa...
   Näiteks juhuslikult tulid eile mulle Hendon Centralis vastu kaks Jamali (ehk mustanahalist). Üks pöördus minu poole sooviga sõbraks saada. Küsisin, et mis põhjusel täpsemalt. Vastas, et "You're a very pretty girl, so I would like to be your new friend." Ei tea, kas see oli minust väga ebaviisakas, aga ütlesin talle lihtsalt: "Keep on walking," ja läksin ära. Seeselleks.
   Igatahes, tähtsad asjad aetud, CV-dest tühi mapp käs, läksime eile veidi sight-seeingut tegema. Sügisel jäi Tower Bridge ja Gherkin nägemata, oli pandav võimalus see nüüd ära teha, ikka meeletult turiste oma väikeste Nikoni seebikatega. Käisime City Halli juureski lausa, kus tänavakivid on turistide poolt siledaks kõnnitud, kõik oli libe nagu Tallinna tänavad jaanuaris, peaagu kahetsesin, et naelikuid jalga ei pannud. Mõtlesime, et huvitav, mitu pilti seal üldse Londonist tehtud on ja jõudsime järeldusele, et kui  ma saaks kasvõi ühe penny iga pildi eest, oleks ma kindlasti rikkam kui David Cameron.
  Tagasiteel haarasin ühe tasuta London Evening Standardi, et veits targemaks ka saada, nagu iga asjalik ja laia silmaringiga Londonlane metroos teeb.
Teadmiseks! Hamsteadis müüdi 100 miljoni poundi eest maja mehele, kes lõpetas kooli ilma lugemisoskuseta. Vot nii käivad need asjad siin saareriigis.
  Väga vahva. Peaaegu, oleks saanud omale bank accoundi avada. Mind kutsuti juba juhataja kabinetti. Juhataja Richard oli muide ülimalt muhe. Jäin jõllitama tema selja taga seinal rippuvat maali. Ta märkas seda, ning sain teada temalt, et see maksis 500 poundi, "ridiculously expensive," nagu ta lisas. Väga lahkelt jagas ta meiega ka oma tammepuust laua- (700£) ja elektriliste ruloode (200£) hinda. Hiljem tuli välja, et tema praegune abikaasa elas kunagi mu sõbra toas. Londongi on väike, või mis?

Täna tegin väikese Rendez-vous Rasmusega. Otsustasin hommikul tube'i asemel bussi kasuks, et oleks lihtsam kohale jõuda ja näeksin linna. Muide, siin on selle elukesega nõnda, et ühel pool teed on rikkurite majad, teisel pool pisukest teed on agul ja inimesed elavad prügitünnides. Bussijuhtid on ka nõnda palju normaalsemad, et kui näevad inimest kaugelt bussile tormamas, siis ikka ootavad mõistlikult ära. Ja siis need väikesed hiinlased oma lühikeste jalgadega tormasid bussi suunas. Kõik kohad olid neid täis.
Igatahes, olime Rasmusega Hyde-, Soho park'is ja ühes West End streedi baaris. Vägev, et pidin selleks kolima Londonisse, et saada uus eestlasest semu omale saada. Tunnistasin jälle vähesel määral inglise meeste imelikkust, kuigi tuleb tunnistada, et koos noormeestega tänaval käies pole asi üldse nii hull, kui üksi, seega plaanin endale turvamehed palgata... ja käin Whitney Houstoni laulu saatel mööda tänavaid. Sounds like a plan, yes or yes?