All work and no play makes Anna a dull girl

Ilm on endiselt tapvalt kuum ning lapsed peavad end eksikombel koerteks, hobusteks ja jalgratasteks. Õppetöö on nüüd peale hakanud, ning meie päevad kestavad hommikul kella kaheksast õhtul kella seitsme-kaheksani. Nüüd, mil käed-jalad pidevalt tegemist täis, läheb aeg ausalt nagu linnulennul ja õhtuks oleme Merkaga mõlemad täiesti läbi. 

Pärast siinset Hiina kogemust võin end Londonis ilmselt pargipingil rõõmsasti sisse seada, usun et see on ka palju hügieenilisem, mugavam ning vähem parasiite täis. Nimelt paar ööd tagasi ärkasin mingi krõbina ja sammude peale ülesse, mõtlesin et Merka on kuutõbine või otsib midagi laua pealt. Panin siis tule põlema, et vaene hing hädast välja aidata ja mida ma näen: suur rott jookseb mööda kardinat ülesse. Rippus seal kardina küljes, siis kukkus maha ja tegi paar auringi akna ees. Hommikul avastasime kuhja rotipabulaid mahjongi laua pealt – niimoodi siis sülitaski Hiina kultuuri peale. Vahetasime üleeile jälle hotellituba, siinsed töötajad juba veidi muigavad iga kord kui meid näevad, et kas neiud tulevad taas uut tuba nõudma või ei. Kui olime siin toas umbes neli tundi olnud, suutsin kraanikausi äravoolutoru ära lõhkuda. Ma täit süüd enda peale küll ei võtaks, sest need torud on eriti roostes ja vanad ning torudest tuleb mingit bensiinimaitselist vett. Nüüd peseme hambaid nagu Aegviidu rabamätaste vahel – keset vannitoa põrandat, hea et kanistrist vett ei kalla. Käisime eile superliimi ja kleeplinti ostmas, aga kui kellelgi on nõuandeid, kuidas äramurdunud äravoolutoru parandada, siis don’t hesitate.

See hotell on omamoodi kgemus ja ma arvan, et kui kunagi pensionipõlves igav hakkab, siis kirjutan memuaari teemal “Meie päevad Huanqiubingguan hotellis.” Nimelt, kui sisse tuled, tervitavad kaks-kolm retseptionisti, kes inglise keelt ei kõnele absoluutselt, suhtleme nendega põhiliselt kirjateel: joonistame roti, sääskede ja wifiruuteri pilte. Vahel istub neiu seal, pott käes ja sööb riisi. Kui edasi kõndida, siis möödume mingist tõelisest Gamer Paradise’ist. Nimelt on ruum arvuteid täis, kus igas arvutis mõni noormees Cs’i mängib, isegi toolid, mis ruumis on, meenutavad tõelisi pelikunni troone – punasest nahast, käetugedega ja uhked. Kahju, et hotelliomanikud samamodi raha äravoolu torude remonti ja kahjuritõrjesse pole investeerinud. Ma isegi ei oska pakkuda, kes need inimesed kõik on, kes siin hotellis ööbivad, sest ma tõepoolest ei tea, mis siin Hengyangis nii erilist teha on, et siia reisile tulla. Trepp on suitsukonisid täis, sest siin võib siseruumides suitsetada, ja põrandale sülitaminegi on täiesti okei.

Tubadest kostab mingit tuberkuloosi (nail) köhimist ja rögastamist nagu oleks sattunud kusagile Pihkva laatsareetti. Alati jookseb kamp lapsi, kahtlased asjad käes, mööda koridori edasi-tagasi. Lõunaajal, kui hotellitube koristatatakse, ja uksed lahti hoitakse, võib näha, kuidas kõik äsjavabanenud tubade põrandad on mingit paberipudi ja rämpsu täis. Selline tunne, nagu keegi oleks võtnud paki A4 paberit, selle väikesteks tükikesteks rebinud ja siis mööda tuba laiali visanud just because. Täna, kui väikese lõunauinaku tegime, ärkasin mingi kisa-kära peale, kuigi aru ei saanud, siis arvan, et tegemist oli mingi next level peretüliga, sest nii mees kui naispool röökisid ikka kõigest väest. Kuigi, ega hiina keeles väga aru ei saagi, kas keegi pragab või avaldab armastust. Merka arvab, et ilmselt lihtsalt arutasid, kuidas uus wifi-ruuter või maal seina peale kinnitada. Vahel on kuulda valjult mingeid hiina seebikaid, siis vaatame möödudes toa uksest sisse ja näeme koristajat voodil istumas ja mõnele seebiooperile kaasa elamas. Üleeile õppis koristaja ära sõna “Hello” ja “How are you?” mis kõlavad nagu “Helow” ja “Hwru?” Nüüd ta siis tervitab koguaeg meid üle koridori.

Eelmise nädala alguses saime ühe vaba päeva ja kuna me ei olnud Hengyangi rohkem näinud kui kahte tänavat hotelli ja kooli vahel, siis viis üks kohalik neiu meid väiksele tuurile. Huvitaval kombel on Hiinas muuseumide külastamiseks vaja viisat näidata, sest hiljuti leiti kamp inimesi, kes olid Hiinasse sisenenud ilma viisata ja nüüd kardetakse terroriakti. No ma ei tea, kes peaks just mingis nukras Hengyangi muuseumis, kus on 2 külastajat ja kaks muuseumitöötajat, terrorirünnaku tegema, aga kui nii siis nii. Neiud viisid meid mingisugusesse shopping centre’isse, mis meenutas mulle Kehra turgu, ainult, et riided olid veelgi jubedamad - tüüpilised “Dope” ja “Hashtag” logodega pluusid. Mulle tundub, et nad siin ostavad pluuse niimoodi, et pole aimugi, mida silt selle peal ütleb, paar näidet: “The door has to be either opened or closed,” “Best milk cow,” “Life is eautifu,” “Potato me,” "Second Best Zebra." Merka, kes on muidu suurus S, pidi siin M/L riided ostma, ma ei hakanud isegi proovima ühtegi riide-eset. 

Külastasime siis ka kohalikku ülikooli: kõndisime õndsalt tänaval, kui mingi õudsa röökimise peale kõik pilgud tõstsime. Nimelt nägime, kuidas mingi sõge vanaema oma lapselapse peale tulihingeliselt karjus ning teda jalaga lõi. Ja olgu öeldud, et tegemist ei olnud mingi väikese müksuga, tädi ikka pani täiest jõust, jalg tõusis kõrgele nagu Andres Rajal kaugushüppe kastis. Meie muidugi eide kriiskamisest aru ei saanud, aga Jessica ütles, et laps oli unustanud midagi osta poest. Selline see elu siis Hiinas, kui unustad poest piima osta, siis saad vanaemalt jalaga näkku. Kuulsime, et selline ihunuhtlus on siin päris tavaline, isegi koolis õpetajad võivad laksu anda ulakamatele õpilastele. Lastel vist elu parim tund koolis meiega, et ei saa me käest sugeda.

Päeva lõpus kutsus üks neiu meid oma koju õhtusöögile. Kui nende poole kõndisime siis olid küll majad ümberringi nii koledad, et ma mõtlesin, et no ei tea, pärast seda õhtusööki saame kirbud ka endale kallale. Korter oli aga seest väga ilus ja modernne. Muidugi algas õhtusöök mingi magusa oasupiga, mis nägi välja üpriski jõle, aga üllataval kombel maitses päris normaalselt. Õhtusöögilauas pakuti erinevaid Hiina traditsioonilisi toite, muuhulgas, hiinakapsast mingis leemes, konnaliha ja süsimusta mädandatud pardimuna. Konnaliha, pidavat, kuuldustuste järgi, maitsema nagu kanaliha, meie üllatuseks oli see aga konte nii täis, et polnud väga aega nautidagi seda. Mädandatud pardimuna maitses mu jaoks nagu halvaks läinud kummist tenniseots, Merkale meenutas seda solgiauku meie hotelli ees. Üks müstiline olukord oli veel, nimelt Hiinas einestatakse nii, et kõigil on väiksed riisikausid ninaees ja siis laua keskel on hulk erinevaid lisandeid. Istusime siis seal lauas ja kõigile anti riisi peale minu ja Merka. Esiti arvasime, et äkki naistele ei pakuta, et halb näiteks figuurile, sest pere-emalgi polnud riisi. Siis aga käis köögis ja tõi endale – meile mitte midagi. Lõpuks (kui õhtusöök hakkas lõpule jõudma) küsiti nii muuseas, et aa äkki tahate ka, siiamaani ei tea, mis case oli. Hiinas on lauakombed väga olulised, nimelt on kindlad asendid ja käepositsioonid kuidas pulki, riisikaussi peab hoidma ja ulatama-vastu võtma. Hiljem panin tähele, et poemüüjad ja hotellitöötajad ulatavad kõiki asju kahe käega. Imelik siis, et asju tuleb kahe käega ulatada, aga maha sülitada ja toas suitsetada on ülimalt okei. 

Pärast õhtusööki, nagu tervislikud inimesed ikka, käisime natuke trenni tegemas. Nimelt viidi meid mingisse kohalikus mõistes väga ilusasse basseini ujuma. Ajalooline hetk: nägime esimest valget inimest peale meie ja temagi oli natuke mustlase moodi, aga see selleks. Ma pole küll kunagi Nõmme ujulas käinud, aga tundub väga prosta koht olevat: bassein ja duss, selline oli ka see ujula. Kuna me läksime VIP korrusele, siis meil oli aurusaun, see oli ka kõik. Basseinivesi oli küll väga läbipaistmatu ja orgaaniline, ei oska aravatagi, mis borrelioosid, tuberkuloosid seal ringi ujusid. Lisaks, nägid mu silmad midagi sellist, mida ma arvasin, et ainult anekdootides võib kuulda: nimelt tegid mehed basseinis suitsu. Hea tervislik.

Avastasime uue igapäevase eriala, mida Eestis näeb ainult Õllesummeril või Pühajärve Jaanitulel: nimelt liiklusreguleerija. Vaene tegelane seisab päevast päeva keset ristmikku ja aina viibutab. Võib ainult arvata, kui mustad ja sopased selle mehe kopsud on. Täna nägime, kuidas (liiklusreguleerija sõber) politseinik keset teed mingi rolleri peatas, ajas siis juhi pealt ära ja sõitis rolleriga minema. Talk about GTA. 

Tegin emale siin šokiteraapia nalja, et pärast seda õpetamist võin kolm last korraga saada või lasteaia kasvatajaks hakata, sest see kasvatab mu kannatust ikka meeletult, kümmet erinevat moodi seletan asju neile, võimlen ja mängin lolli, et end selgeks teha. Täna lugesime kümme minutit  ühe vaese keeletajuta poisiga ühte lauset ja saime selgeks et "classmate" ja "glasses" pole sama sõna.