Eilne päev algas kirjeldamatult valesti. Suutsin oma telefoni eelmisel ööl peo käigus ära kaotada, mistõttu liikusin ajas tagasi, sest mu asendustelefon on umbes "tehnika-aasta 2005." Kadunud telefonist endast on vast ükskõik, aga kontaktid ja pildid on need, mida veidi leinan. Peakski vist täna musta riietuma.. Igatahes hakkas õhtul kõik veidi paremini liikuma. Semud tulid lennujaama minuga jumalaga jätma ja pisaraid poetama. Kõigil silmad punased peas, hakka või ise ka nutma tead. Sattusin õnneks ühe laheda sõbra veelgi lahedama (sry, Rainer) vennaga samale lennukile, kelle seltskonnas aeg kiiremini lendas. Võin uhkelt öelda, et olen nüüd lennukis Monopoly mänginud. Ülimalt nutikas telefonis siis, mitte lauamängu kujul.
Lennuk ise oli täis mingeid briti Johne, kellest osa oli äärmiselt lärmakad, ebaatraktiivsed ning ebameeldivad. Ma olen millegi pärast juba nii negatiivselt meelestatud nende suhtes. Aga no expectations disappointment, right?
Kõik edasine läks kui lepase reega. Hüppasin lennujaamast ühe vägeva gay-lilla bussi peale, kus mu kõrval mingi mees pidas telefoniga väga elavat kõnet sellest, kui halb seks tal mingi naisega oli. Keep up the good work John. Rongijaam ja kõik muud laulud on iseenesest väga hästi organiseeritud. Tegin ainult ühe üleliigse nükke: eskalaatoriga teisele korrusele ja liftiga alla tagasi esimesele. Auring Londoni auks võinii. Hoidsin ka Eesti lippu taas kõrgel: mul oli valida, kas sõita jänest, sest raudtee jaama väravad olid lahti ja lausa kutsusid inimesi endast piletita läbi hüppama. Ausa Eesti riigi kodanikuna ostsin siiski 8,10 naela maksva pileti ühelt väga vahvalt piletimüüjalt.
Rongisõit ise oli küllaltki tavaline, harjumatu veidi, et siin ei ütle ükski sensuaalne naisehääl peatuse nime, seega peab ise ärkvel püsima ja jälgima. Hendoni raudteejaamas maha tulles pidin oma kohvriga silmitsi seisma ühe kõrge ja järsku trepiga. Üks tumedanahaline kutt küsis, et kas saan hakkama või ehk võib ta ulatada oma tumeda abistava käe. Paranoiad minus ja kirevad kujutluspildid kohvrijooksust, vastasid talle, et kõik on cool ja saan ise hakkama. Pidasime trepil lühikese vestluse teemal, kust ma tulen ja kuhu ma lähen. Noormees vabandas ette ja taha, et tal pole halli aimugi, kus Eesti asub, kuid siiski saime tänu ustavale naabrile, Soomele, pildi veidi selgemaks. Lõpuks ütles ta mulle "See you around" ja pühkis minema.
0 comments:
Post a Comment