Eelmisel nädalal alahindasin loodust veidi. Nimelt, olnud otsustanud juua oma hommikukohv aias, päikese käes, tuli pähe geniaalne idee ka veidi pikemalt päikesepaistes kümmelda. Arvasin, et kui ma juba tugev põhjamaa naine, siis vaevalt et see päikegi mulle katsumuseks on ning matsin kiiresti kartuse ära põleda. Kahjuks aga jõudis jälle tegu mõistusest ette ning õhtuks olin tulipunane #lobsterlyfe. Esimesed kaks-kolm päeva olid justkui õudusunenägu: käsi oli piin tõsta ning isegi teki all magamisega esines probleeme. Neljandal päeval tundsin end juba paremini ja nahatoon hakkas punasest roosaks muutuma, sekka veidi pruunikat. Rõõmustasin juba et, vähemalt saan ilusa päevitunud naha, kui siis järgmisel hommikul avastasin, et ajan nahka nagu üks kõige keskmisem anakonda. Arvasin, et ilu nõuab ohvreid. Kogemata ohverdasin. Ikka midagi vastu ei saanud.
Huvitaval kombel on hetkel eluga samad lood: nüüd kui kõik hakkab kuidagi paika loksuma ja hea, harjunud on olla, hakkab kooliaasta otsi kokku tõmbama. Suures suveootuses on kõigil juba lennupiletid koju ära ostetud, pingid loengus aina hõrenevad ja ilmadki vist tunnevad, et suvi on uksetaga, sest sooja siin viimasel ajal olnud rohkem kui rubla eest. Ükspäev pargis olles kontempleerisin isekeskis, et mis võluvägi küll sel päikesel on, et teeb kõik heaks. No olgu, majandus on endiselt kehv ja keegi kuskil keedab Crystal Methi, aga isegi see tundub sooja ilmaga kuidagi vähemtaunitav.
Paar nädalat tagasi ühel istumisel tuli jutuks, et alati kui vanematega Skypemiseks läheb, siis viimased vaatavad läbi webikaamera otsa ja ütlevad: "Räägi siis veel midagi põnevat!" Ilmselt unustavad nad ära, et elu on siingi samasugune kui Eestis ning möödub nädalaid, mil ma ainult õpin ja teen trenni ning tõstan korraks jala mõnele peole, kui sedagi. Eelmisel nädalal oli mul aga emale midagi tavalisest põnevamat rääkida. Esiteks nägi mu sõps, kuidas üks vanamees jalapealt ära suri. Nimelt olevat ta nädalaega varem käinud südameoperatsioonil ja otsustas siis kohe golfi mängima minna. Seda pikka juttu ma ei jaksa kirjutada, sest surnt on surnt ja pole mõtet näpukesi kulutada sellise traagilise loo peale. Teiseks naeratas mulle mingi aeg tagasi õnn ja ma võitsin ühes klubis VIP-laua, koos VIP-goodybagi ja STRIPPARIGA. Ilmselgelt oli tegemist klubi kõige ebapopulaarsema päevaga oli ju ometigi vaja inimesi kuidagi saada sinna. Kuigi mul feeling polnud sel päeval üldse säärane, mis lubaks hullusti pidustada, siis otsustasime ikka minna, sest olin juba kokku leppinud hulga teiste inimestega. Noh, pean tunnistama, et pidu oli hullem, kui mõni 16+ sümboosium Panoraamis ja ma isegi ei tea miks. Lisaks see esimene strippar, keda minu silmad tantsimas nägid, nägi välja nagu 10 aastat Methi teinud strippar Marco. Kulmineerus asi sellega, et ta hüppas mulle peale ja hakkas hõõrutama end seal. Õnneks/kahjuks kadus ta initsiatiiv kiiresti, kui ta nägi minu nägu , mis nii disgusted, et ei saanudki aru, kas mu süles istub strippar või prükkar, ning ta kiiresti teise mustanahalise pliksi juurde end hõõruma läks, kel oli üsna sama emotsioon mis mul. Kuid olge mureta, õhtu kujunes lõpuks siiski põnevaks, sest tänu ühele mu kursakaaslastele, kes sel õhtul suures flirtimishoos oli, kohtusime kahe austraalia kutiga.
Need kaks kutti on täpselt meie inimesed, nagu Chalice ütleks. Parim huumor, vaba meel ning tagatipuks näevad ilusad välja. Pühapäeval klubis oli lausa olukord, mil mingi suvanäkk üritas käppa peale panna me sõpradele, kuid feilis. Mõlemad kutid ise on kriketimängijad ja, kui ma ei eksi, siis lausa mängivad koondises. No sellest spordialast ma saan küll veel vähem aru, kui sellest, et miks mustanahalised päevitavad, aga ma PIGEM ei hakka selgitust küsima.
Reedel oli suur päev - viimase Event Managemendi essee sisseandmise daatum! Mäletate, et ma rääkisin, kuidas ma kavatsen selle essee kaks nädalat enne deadline'i valmis saada?! Seda ei juhtunud. Mina oma otsustamisvõimetu aruga suutsin teemat veel kaks korda muuta enne, kui selle neljapäeva lõunal valmis sain. Mul õnnestus ka ajuvapustus mõneks hetkeks saada, kui mu Word lihtsalt kokku jooksis (ilmselgelt polnud ma neli tundi "Save" nuppu vajutanud) ja kogu mu nelja tunni referencimine oli ühel hetkel kadunud. Ma tõepoolest ei teadnud, kas nutta või asju sodiks peksta, sest lisaks kõigele jooksis terve aruvti kogu oma krempliga kokku. Mul oli juba pisar silmanurgas paariks minutiks, kuid tänu õnnele auto recovery hakkas lõpuks tööle ja sain oma üllitise kogu selle täies mahus kätte. Nüüd on veel kaks assignmenti ning üks eksam vaja seljatada ja suvele ära.
Reedel, kui peole ei viitsinud minna, käisime ühe prantsuse kutiga pargis jalutamas. Uskumatu, kui palju temasugused ikka tähelepanu saavad: inimesed tulevad juurde ja küsivad nime, vahel küsivad seda ka, et kas ta on kuri või pigem sõbralik. Aga me kiiresti ütleme kuti enda eest, et ta on kõige sõbralikum prantslane, keda kohata. Hiljem oli meil järgmine missioon seljatada: nimelt tuli ta ära pesta. Kuidagi lausa õnnetu oli vaadata seda tegelast, kes viskas vanni röötsakile ja lubas endaga teha kõike, mis me tahtsime. Ma ütlen ausalt, et pärast 4 temaga veedetud päeva, olen ma juba temasse nii kiindunud, ja tema suure südamega vist ka minusse. Ei kujuta ette, mis siis pärast poolteist kuud juhtuma hakkab, kui me ta jälle peame ära andma. Nimelt babysitime Merka korterikaaslase Prantsuse buldog Napoleoni hetkel. Mul juba pikalt see mure olnud, et tunnen loomadest nii puudust, nüüd on see mure aga lahendatud.
Pühapäeval tegime kodus BBQ ja kuigi sašlõkki polnud, siin nimelt poodides säärast asja väga kergesti ei leia just, siis mõnus istumine oli sellegi poolest. Napoleon tuli ka koos Ingeriga ja ehkki ma esiti arvasin, et äkki mu majakaaslased seda just heaks ei kiida, siis lõppude lõpuks olid kõik temast nii vaimustuses, et võta kasvõi endale. Kõhud täis, suundusime Merka paleesse, sest olid plaanid tehtud meie Austraalia semude Flipi&Mat'iga, kellega kohtusime seal strippari õhtul. Seni oleme pidanud oma fam'iks neid Middlesex'i kutte, kuid nüüd, mil nad kõik suveks koju tagasi sõidavad, on mul tunne, et just asendasime need poiskad kellegi teisega. Vat kus kokkusattumus, kohe kui ühed lähevad, ilmuvad ellu teised. Kuulasime head mussi, rääkisime juttu, jõime veini - no õhtul oli tõepoolest tore. Olid lausa nii viisakad, et järgmisel hommikul koristasid köögi ära (What?), siis tegid põsele musi ja läinud nad olidki. Õnneks on nad siin terve suve, nagu mina ja Merkagi (kui üllatusena kellelegi äkki tuleb, siis ÜLLATUS!) ja ilmselt veedame nendega aega päris palju.
Paar nädalat tagasi ühel istumisel tuli jutuks, et alati kui vanematega Skypemiseks läheb, siis viimased vaatavad läbi webikaamera otsa ja ütlevad: "Räägi siis veel midagi põnevat!" Ilmselt unustavad nad ära, et elu on siingi samasugune kui Eestis ning möödub nädalaid, mil ma ainult õpin ja teen trenni ning tõstan korraks jala mõnele peole, kui sedagi. Eelmisel nädalal oli mul aga emale midagi tavalisest põnevamat rääkida. Esiteks nägi mu sõps, kuidas üks vanamees jalapealt ära suri. Nimelt olevat ta nädalaega varem käinud südameoperatsioonil ja otsustas siis kohe golfi mängima minna. Seda pikka juttu ma ei jaksa kirjutada, sest surnt on surnt ja pole mõtet näpukesi kulutada sellise traagilise loo peale. Teiseks naeratas mulle mingi aeg tagasi õnn ja ma võitsin ühes klubis VIP-laua, koos VIP-goodybagi ja STRIPPARIGA. Ilmselgelt oli tegemist klubi kõige ebapopulaarsema päevaga oli ju ometigi vaja inimesi kuidagi saada sinna. Kuigi mul feeling polnud sel päeval üldse säärane, mis lubaks hullusti pidustada, siis otsustasime ikka minna, sest olin juba kokku leppinud hulga teiste inimestega. Noh, pean tunnistama, et pidu oli hullem, kui mõni 16+ sümboosium Panoraamis ja ma isegi ei tea miks. Lisaks see esimene strippar, keda minu silmad tantsimas nägid, nägi välja nagu 10 aastat Methi teinud strippar Marco. Kulmineerus asi sellega, et ta hüppas mulle peale ja hakkas hõõrutama end seal. Õnneks/kahjuks kadus ta initsiatiiv kiiresti, kui ta nägi minu nägu , mis nii disgusted, et ei saanudki aru, kas mu süles istub strippar või prükkar, ning ta kiiresti teise mustanahalise pliksi juurde end hõõruma läks, kel oli üsna sama emotsioon mis mul. Kuid olge mureta, õhtu kujunes lõpuks siiski põnevaks, sest tänu ühele mu kursakaaslastele, kes sel õhtul suures flirtimishoos oli, kohtusime kahe austraalia kutiga.
Need kaks kutti on täpselt meie inimesed, nagu Chalice ütleks. Parim huumor, vaba meel ning tagatipuks näevad ilusad välja. Pühapäeval klubis oli lausa olukord, mil mingi suvanäkk üritas käppa peale panna me sõpradele, kuid feilis. Mõlemad kutid ise on kriketimängijad ja, kui ma ei eksi, siis lausa mängivad koondises. No sellest spordialast ma saan küll veel vähem aru, kui sellest, et miks mustanahalised päevitavad, aga ma PIGEM ei hakka selgitust küsima.
Reedel oli suur päev - viimase Event Managemendi essee sisseandmise daatum! Mäletate, et ma rääkisin, kuidas ma kavatsen selle essee kaks nädalat enne deadline'i valmis saada?! Seda ei juhtunud. Mina oma otsustamisvõimetu aruga suutsin teemat veel kaks korda muuta enne, kui selle neljapäeva lõunal valmis sain. Mul õnnestus ka ajuvapustus mõneks hetkeks saada, kui mu Word lihtsalt kokku jooksis (ilmselgelt polnud ma neli tundi "Save" nuppu vajutanud) ja kogu mu nelja tunni referencimine oli ühel hetkel kadunud. Ma tõepoolest ei teadnud, kas nutta või asju sodiks peksta, sest lisaks kõigele jooksis terve aruvti kogu oma krempliga kokku. Mul oli juba pisar silmanurgas paariks minutiks, kuid tänu õnnele auto recovery hakkas lõpuks tööle ja sain oma üllitise kogu selle täies mahus kätte. Nüüd on veel kaks assignmenti ning üks eksam vaja seljatada ja suvele ära.
Reedel, kui peole ei viitsinud minna, käisime ühe prantsuse kutiga pargis jalutamas. Uskumatu, kui palju temasugused ikka tähelepanu saavad: inimesed tulevad juurde ja küsivad nime, vahel küsivad seda ka, et kas ta on kuri või pigem sõbralik. Aga me kiiresti ütleme kuti enda eest, et ta on kõige sõbralikum prantslane, keda kohata. Hiljem oli meil järgmine missioon seljatada: nimelt tuli ta ära pesta. Kuidagi lausa õnnetu oli vaadata seda tegelast, kes viskas vanni röötsakile ja lubas endaga teha kõike, mis me tahtsime. Ma ütlen ausalt, et pärast 4 temaga veedetud päeva, olen ma juba temasse nii kiindunud, ja tema suure südamega vist ka minusse. Ei kujuta ette, mis siis pärast poolteist kuud juhtuma hakkab, kui me ta jälle peame ära andma. Nimelt babysitime Merka korterikaaslase Prantsuse buldog Napoleoni hetkel. Mul juba pikalt see mure olnud, et tunnen loomadest nii puudust, nüüd on see mure aga lahendatud.
Pühapäeval tegime kodus BBQ ja kuigi sašlõkki polnud, siin nimelt poodides säärast asja väga kergesti ei leia just, siis mõnus istumine oli sellegi poolest. Napoleon tuli ka koos Ingeriga ja ehkki ma esiti arvasin, et äkki mu majakaaslased seda just heaks ei kiida, siis lõppude lõpuks olid kõik temast nii vaimustuses, et võta kasvõi endale. Kõhud täis, suundusime Merka paleesse, sest olid plaanid tehtud meie Austraalia semude Flipi&Mat'iga, kellega kohtusime seal strippari õhtul. Seni oleme pidanud oma fam'iks neid Middlesex'i kutte, kuid nüüd, mil nad kõik suveks koju tagasi sõidavad, on mul tunne, et just asendasime need poiskad kellegi teisega. Vat kus kokkusattumus, kohe kui ühed lähevad, ilmuvad ellu teised. Kuulasime head mussi, rääkisime juttu, jõime veini - no õhtul oli tõepoolest tore. Olid lausa nii viisakad, et järgmisel hommikul koristasid köögi ära (What?), siis tegid põsele musi ja läinud nad olidki. Õnneks on nad siin terve suve, nagu mina ja Merkagi (kui üllatusena kellelegi äkki tuleb, siis ÜLLATUS!) ja ilmselt veedame nendega aega päris palju.
 |
| BBQ |
 |
| Inger nsm näppu viskamas |
 |
| Nukker tegelane leppis kõigega |
 |
| Fam (endiselt ei ole kindel, mis pildi paremal pool toimub) |
0 comments:
Post a Comment