Mõtlesin, et ehk oleks paslik teha kerge tagasivaade oma esimesele siinveedetud kvartalile. Aga I just can't be arsed kirjutama mingit pikka arutlevat juttu, seega tulistan niisama. Aeg läheb linnulennul ja kiireminigi: seetõttu pole väga mahtigi et end kätte võtta ja teha mõni asjalik sissekanne. Nüüd aga üritan end sundida kirjutama pisuke ülevaade, kuigi pöial tahab kahtlaselt krampi minna, ehk on saatuse märguanne?
Olen end siin väga kenasti sisse seadnud oma sõprade, sõbrannade, kooliga jne. Tihtipeale tundub, et tunnen end liiga mugavaltki, aga vaevalt et selles miskit halba on?! Palju aega veedan koos Merkaga, kes on tõesti nii ülikalliks muutunud mu jaoks. Kohati oleme juba nagu paarike, veedame enamuse oma ajast koos, varsti kolin sisse ka....
Väidetavalt on london depressing, vähemalt niimoodi üks mu majakaaslastest väitis. Hetkel olen mina küll rahul, sest tegemist on tõsiselt "Kõikide võimaluste linnaga." Näiteks eile käisime Merkaga James Arthuri kontserdil. Ärkasime laupäeva hommikul ja mul randomly oli peas idee et võiks minna Heavenisse, mis on siis üks geiklubi, aga väga vahva see-eest. Investigeerisime klubi kodulehte siis veidi ja avastasime, et seal säärane vahva James Arthuri kontsert, ja kõigest nelja poundi eest. Sellele kutile ikka hoidsime pöialt, kui siin laupäeviti vaatasime seda imetabast saadet. Kuna Merka suunataju on allapoole igat arvestust (srymees), siis üritasime minu uue telefoniga Google Mapsitada meid Heavenini. Kahjuks aga see vennike vedas meid veidi alt sel õhtul. Mõtlesime küsida abi ühelt velotakso juhilt, olles meile 3 minutit seletanud, kuidas me soovitud kohta võiks jõuda, kuid nähes, et me siiski teda rumala näoga vaatasime, ütles ta, et hüppaksime ta "taksosse" ja et ta aitab meid veidi. Only in UK alert! Olen teiega aus, ma pole iial velotaksoga sõitnud, seega oli kohe vahva tunne. Selline "Hello, peasants" fiiling oli. Vahepeal tundis üks vanemat sorti pedestrian, et tema jalakäijaõigusi on rikutud, kui meie takso siis hetkeks kõnniteele pööras, et autodest mööda saada. Muidugi vabandas härrasmees meie ees, aga ilmselt ta ei taibanud, et kui ta poleks häält tõstnud, oleks me juba ammu tema teelt lahkunud, kuid siiski mitte. Isegi politsei oli hetkeks kaasatud asja, kuid viimastel oli küllaltki suva kõigest, ütlesid lihtsalt, et ole tore poiss ja sõida sõiduteel. Vot selliseid kibestunud inimesi siinpool merdki! Sõidu lõppedes ei osanud me noormeest kuidagi ära tänada, andis meile oma numbri, lubasime ta ükspäev kohvile viia, eks näis, kas see juhtub. Britta on lahe.
Igatahes, jõudnud sinna, öeldi meile, et "Today is a extra busy night" ja ilma klubikaardita ei saa me sinna kohe mitte. No vahva, kössitasime siis seal nurgataga veidi, üritasime välja tulla uue plaaniga, et lööme kampa siis ehk mõne "klubiliikme" geipaarikesega.
Õnneks oli saatus meie poolt ja üks turvamees suunas meid galantse liigutusega teise järjekorda, kus turvanaine ütles ainult et "Olge toredad tüdrukud ja tehke see kaart järgmine kord ikka ära omale." Fair enough. Ja olimegi sees! Esiti oli rahvast vähe, kuid mida aeg edasi, seda suuremaks tunglemiseks läks, hea et vasakhaaki ei saanud, sest et paar kuraasikat neidu seal ikka oli. Ometigi kontsert ise oli kena, kuigi vähe laule laulis härrasmees. Siiski oli tore seda inglihäälset noormeest vaadata, kuulata ja klubigi on vahva. Mõtlesime omale selle tasuta klubikaardi siiski ära teha, sest seal on sellised vahvad gigid päris tihti. Teiste seas on esinenud sääl ka Rita Ora ja Leona Lewis (ja rohkem ei meenu kahjuks hetkel).
kuuskepuukene Trafalgar Square'il.
0 comments:
Post a Comment