17 hours on a midnight meat train

Kui ma ülikoolikooli ajal Londonis Hendon-Camdeni vahepeal rahvast puupüsti täis topitud metroos, kellegi küünarnukk näos, hommikust Metro’d üritasin lugeda, siis mõtlesin tihtipeale et “Wow, nii näebki loomavagun välja!” Eksisin, sest enne eelmist neljapäeva polnud ma tõelist loomavaguni kogemust saanud. Nimelt viisid meie teed neljapäeval Pekingi rongijaama, et sealt istuda Hengyangi suunduva rongi peale. Hetkeks unustasime, et Pekingi rongijaam ei ole võrreldav Balti jaamaga. Nimelt, kui metroojaamast välja astusime, olime kui eksinud lapsed keset raba, sest ingliskeelsed sildid näitasid kõike muud kui rongijaama suunda. Meie kehakeele teel abi küsimine saavutas uue standardi, kui läksime ühe härrasmehe juurde: “Tsuhhtsuuh? There?”

On my first year of Uni, when I was forced to take the half eight train I could only think: "Wow, this is exactly what a proper cattle car must look like!" and desperately tried to turn the next page of the Morning Metro. Well, I was wrong, because before last week I had never really had the cattle car experience. In fact, last week our paths took us to Beijing-Henyang train. We had forgotten that Beijing train station is ten times larger than King's Cross (for obvious reasons of course). As soon as we arrived to the station we were a lot like Hans and Gretel (which one of us was Hans, is up to your interpretation), as neither of the signs in English indicated anything useful to us. Our body language reached a whole another level, when we approached a man with: "Choo-choo, that way?"

Nagu ikka üks mure lõppeb, teine algab – olnud jõudnud rongijaama kerkisid esile uued probleemid: 1) kuidas piletid kätte saada 2) kust rongi peale minna? Meie piletid olid online’is eelnevalt ära broneeritud ja kui Hiina kodanikud saavad oma lipikust ID-kaardiga masinast pileti, siis meie ilusaid punaseid passe see vastu ei võtnud. Kui kassapidajale oma Euroopa passid ja -näolapid letti ladusime, tuli ta näole mingi huvitav muie. Ilmselt oli sel kaks mõjuvat põhjust: meie umbkeelsus ja tema umbkeelsus. Kassa järjekord aina pikenes ja kõik hiinlased vaatasid et kaks laowai’d jälle segadust külvamas: mõni passis suu lahti, teine itsitas, kolmas mõõtis pealaest jalatallani, et no kas on siis samasugune nagu räägitakse või ei. Laowai, muide, tähendab hiina keeles valget välismaalast. Sel on tihti küllaltki negatiivne alatoon, ehkki nad ise pidavat seda usinasti eitama. Igatahes, nagu ma enne mainisin, on Hiina inimesed äärmiselt abivalmid, küsisime abi paarilt kohalikult, kes nägid välja nagu nad võiks osata inglise keelt. Üks tore noormees võttis meid põhimõtteliselt käekõrvale ja saatis meid otse õigele perroonile. Saime taaskord Merkaga teineteisest eraldatud piletid, kuid kui rongitöötajad meie higiseid ja paluvaid palesid nägi, korraldas ta kõik nii, et me saaks koos istuda.

As always having solved one issue another rises - having arrived to/at the train station, we had to figure out how to collect our tickets and where should we take the train? We had previously bough our tickets online and while Chinese citizens can redeem their tickets just by flashing their IDs, these miraculous machines refused to accept our awesome red Soviet-looking passports. Once we showed the cashier our documents and faces his eyes reflected confusion and a sense of challenge. With a slightly crooked grin, he took our passports and disappeared. So there we stood, discussing whether we've been robbed or just played Chinese officials while the queue got longer and longer every minute. Not even trying to hide it, everybody looked us, half-smiling, thinking that two laowai's have no idea where they are and what are they doing. Laowai, which has a slightly negative connotation, by the way, means "a foreigner" in English and as someone specified: usually a white foreigner. Anyway, as I mentioned before, Chinese people are extremely eager to help, being in a situation as confusing as the last minutes of "The Shutter Island" we asked help from couple of passers-by. One lovely young man grabbed our hand and sent us to the right platform. Once again our karmic debt striked and we got separate tickets, but when train attendant saw our pleading expressions he merely said: "Oh my god!" and organised everything so that we could sit next to each other.

See vagun oli midagi täiesti teistsugust mida minu silm varem tunnistanud on ja sobivaim sõna kirjeldamaks olekski vist “loomavagun.” Vagunis oli umbes 200 istet, mis olid kõik välja müüdud ja rongis oli umbes 25 vagunit. Inimesed istusid teineteise otsa topituna, mõned veidi õnnetumad seisid terve tee. Sõit kestis kokku 17 tundi. Kogu reisi jooksul saime ehk poolteist tundi und, sest istmed olid eriti ebamugavad, inimesed lärmasid pidevalt ja huvitaval kombel tehti otse meie kõrval, keelumärgi all, suitsu. Kuna me olime ilmselt ainukesed inglise keele oskajad terve rongi peale, siis jäi julgusest natuke puudu, et suitsumeestele märkus teha. Istusime aina ja vaatasime, kuidas meie vastas istuv mees nuudleid ja kanajalgu sõi.

This train was something out of this Earth, it was something I have never seen or experienced before and the most fitting word to describe it would probably be "

Olgugi, et tegemist oli äärmiselt ebameeldiva ja kurnava reisiga, siis positiivne oli, et nägime Hiinat väga mitmest küljest. Kui Pekingis võis tunnistada pilvelõhkujaid ja uhkeid hooneid, siis rongiaknast nägime tõelist vaesust, mida on ehk tavainimesele raske ettegi kujutada. Inimesed elavad nelinurkses tellistest onnis ja teevad keskel lõket, et valgust saada. Mitmes kohas võis näha linnatänavaid, kus polnud asfaltigi ja inimesed sõitsid loomavankritega. Nägime kuulsaid riisipõlde ja riisimütsikestega talumehigi seal töötamas.

Reede hommikul jõudsime Hengyani rongijaama, kuhu kooli juhataja meile suure sildiga: ANN and Merilin, vastu tuli. Kuuldatavasti pidavat mainitud linn olema Hiina mõistes nagu meie Toila. Kuid siiski on siin mingi citycentre, skyline, shopping mall’id ja mida kõike veel. See district küll, kus me elame, oleme, töötame, on suhteliselt õnnetus seisukorras. Tänavad on mustad ja inimesed sülitavad, ilastavad ja viskavad asju maha. Liikluski on midagi kirjeldamatut - täielik kaos. Autod sõidavad seal kus tahavad, hulgaliselt on rollereid ja jalgrattaid, kõik annavad igal võimalikul hetkel signaali. Ma saan aru, et siin on nii palju autosid ja kui sa end märgatavaks ei tee, siis ilmselt sõidad auto kohe esimese poole tunniga kortsu, aga jääb mulje nagu nad laseks seda vahel lõbu pärast. Ülekäigurajad võiks samahästi kui olemata olla, sest keegi nendest lugu ei pea, ükski auto ei jää seisma, et inimesi üle lasta. Täna küll oli erakordne hetk, kui üks takso natuke gaasi vajutas, kui meid teed ületamas nägi.

Hotellist, kus elame, saaks teha omaette saate: “Ärihotellid Hiinas.” Nagu mainitud, siis tegemist on n-ö “business” klassi hotelliga, aga ilmselt on see pigem hotelli nimi kui mingi näitaja. Tuba on ise küllaltki suur, mis on hea, wc-vannituba on aga mingi hõbedane kuubik toa nurgas. WC’st rääkides, siis siin on selline üsnagi 15. sajandi leiutis nagu squat-toilet, mis on põhimõtteliselt auk põrandas. Pekingis käisime ühes uhkes restoranis söömas ja isegi sealt leidsime oma üllatuseks auk-põrandas vetsu. Ma ei ole veel uurinud selle WC variandi tagamaid, aga kui saan teada, siis ütlen teilegi. Voodi on siin nii kõva, et esiti kartsin ärgata sinikad puusal, õnneks on see aga üllatavalt mugav ja pidavat ka seljale parem olema kui pehme voodi. Huvitaval kombel riidekappi ka ei ole, aga (õnneks) on Mahjongi laud. Nüüd on vaja vaid mäng selgeks õppida.

Hotelli ees on selline huvitav auk, kuhu nad igasugu asju sisse viskavad. Haisu järgi ütleks ma, et lisaks kõigele muule ka surnud loomi ja linde, aga me pole veel mallanud sisse vaadata. Tänavad haisevad küllaltki jõhkralt, ilmselt on see puudulike kanalisatsioonisüsteemide ja 30-kraadise õhutemperatuuri tulemus. Igal pool sibavad rotid ja nahkhiired, prussakaid pole veel üllataval kombel näinud, aga no worries, ma olen kindel, et varsti näeme neid tegelasigi.

Kui toidust rääkida, siis seni pole Hiina toit mulle maitsenud nii palju kui ma seda eeldasin. Pekingi hotellis oli mingi mangooliateemaline toit, mis oli lihtsalt nii kummalise maitsega, et me ei suutnud seda väga süüa. Hiinlased ise on väga uhked oma kuisiini üle, aina viivad välja sööma ja pakuvad mingeid riimveekalu, sadat sorti liha, lehti, juurikaid, kahtlaseid seeni ja vetikaid. Täna pakuti röstitud pardiaju ja mädanenud pardimuna. Siin on mingi Hiina speciality panna pardimunad kukus ajaks muda sisse roiskuma, siis rõõmsalt välja koukida ja ära süüa. Ma ei saa vist iial enam rahus muna süüa. Toit ise on väga odav, nii restoranis kui ka poes. Tänaval on toit eriti odav - umbes 50 eurosendiga saab portsu nuudleid mingite vetikate, piparde, idude, juurikate ja risoomidega. Koolijuhataja Miss Fei lubas meid konna ja maoliha sööma viia. Ei jõua ära oodata!

Töö kohta nii palju, et seni oleme teinud lastele demo klasse, mida käivad lapsevanemadki vaatamas, et kas on nende kallist raha väärt. Miss Fei on väga Rahul meiega seni olnud ja rääkis, et lapsevanemadki on vaimustatud ja ei osanud iial midagi nii head oodata. Vahel näen, kuidas nad isegi kaasa üritavad teha ja mõelda. Kuigi ma kooli kohta palju rääkida ei saa avalikult, siis lapsed on ise väga armsad ja innukad aga vahepeal panevad tihti ikka nii puusse. Mõnikord on raske naeru tagasi hoida, aga nad on kõik väga hakkamist täis, lihtsalt vahel tuleb mõni: “My name is Dog,” või “My favourite friend is apple.” Tihti nad nagu hõiskaks esimese ettejuhtuva sõna välja, mis pähe tuleb. Paar huvitavat näidet: eggplant (elephant’I asemel), cucumber (penguin’i kohta), friend chicken (fired chicken), toy (knee). Kirss tordil oli, kui õpetasin sõna “crocodile” ja kui küsisin, et mis loom see on, siis üks väike armas tüdruk hüüdis enesekindlalt “ugly!”  Kui õpetasime Merkaga kehaosi ja näitasime enda keha peale, et “what is this?” siis keegi hüüdis kõva häälega “WHITE!”

Muidu on lapsed tõesti armsad nagu lapsed ikka, hästi südamlikud ja siirad. Toovad vahel kooki ja kommi ja muud head. Ja kuigi ma kirjeldasin seda linna päris jõhkralt (kuid ausalt), siis ma ei ütleks, et ma väga palju viriseks. Usun, et see on üks väga vajalik kogemus, et oma linna pliksi maailmast välja astuda ja näha, kuidas elu mujal on, et järgmine kord väga mitten ii palju nina ei kirtsutada kui Londoni metroo paar minutit hiljaks jääb või jalad pärast pikka päeva veidi väsinud on.

 Kala väsis ära