Life and such in Asia

Nüüd oleme veidi rohkem end sisse seadnud – mahjongi laudki on omale kasutuse leidnud ja mattunud nüüd kõiksugu igapäevase kraami alla. Vahetasime eile hotellituba, sest eelmises polnud WiFi’t ja ennast lugupidava eurooplasena ei olnud me säärastes tingimustes nõus elama. Kui uut hotellituba, kohe pärast eelmiste elanike välja kolimist, esiti näidati, oli vaatepilt õudne. Terve põrand oli suitsukonisi, nuudlipakke, küpsisepuru ja jumal seda teab mis rämpsu täis. Õnneks tänu Asian dedication'ile sai üsna pea kasutuskõlblikuks ja kuigi tolmuimejat siin maal vist ei tunta, siis uues toas on isegi terve veekann, palmipilt seinal ja kaks lisataburetti. Diskokuubik toa nurgas on endiselt vannitoaks.

Ilm on, nagu Merka ükspäev ütles, justkui kehvasti köetud saun: leili pole mõtet visata, aga naha võtab veits märjaks ikka ja päeva lõpuks ripub hing paelaga kaelas. Kuumus on siin ikka väga kurnav, hakkan juba vaikselt lõunamaalaste siesta’st ja Kreeka majanduskriisist aru saama. Kes see ikka jaksab rügada, kui päike paistab kuklasse ja vesi otsaees tilkumas. Kohalikke kuumus aga ei morjenda - mitmed käivad pikkade pükstega ja poes müüakse vatitekke. Ma ei ole veel aru saanud, mida siin sellega teha tuleks, aga tekid on pidevalt soodushinnaga müügis, seega ilmselt just tipphooaeg vatiteki müümiseks ei ole. Eile avastasime, et plasttops, millest vett jõime, oli vahepeal norgu vajunud: ilmselt oli tegu kas pühavaimuga või sellesama eelmainitud kuumusega, aga topsikupoiss nägi ikka väga õnnetu välja.

Ellusuhtumine on siin meie linnaosas vähemalt (pole mujale veel jõudnud vaadata) ikka väga erinev meie Euroopa snoobilikest vaadetest. Inimesed on õnnelikud keset vaesust ja viletsust. Elumajad näevad meie mõistes ikka väga koledad välja, aga imelikul kombel on ilusad autod maja ette pargitud ning näeme inimesi õnnelikult vaipasid kloppimas ja kodusid koristamas. Teised istuvad aina päevast päeva tänaval ja müüvad arbuuse (arvasin seni, et “arbuusimüüja käed” on välja mõeldud kõnekujund, aga võta näpust, see amet on tegelikult ka olemas!). Enamasti istuvad sõber-LinLiu’ga ja räägivad oma keeles mingeid tarku Hiina asju. Üks puuviljamüüjast naine, kelle käest ikka vahel üht-teist head kraami ostame, tervitab alati väga rõõmsalt ja nii ka üks paarike, kes hommikuti nuudleid müüb. Kahvlit me enam ei kasutagi, kõike, mida näpu vahelt süüa ei saa, pistame ikka pulkadega. Hiinlased, kui näevad, siis plaksutavad käsi, et kuidas te pulkasid oskate kasutada, kui Euroopast? Eks me siis seletame, et suur sushi- ja kevadrulli armastus õpetas.

Kui söögielamustest rääkida, siis ma ise olen pigem euroopaliku maitse-eelistusega inimene. Miss Fei ikka pakub meile tihti üht-teist hiinapärast ja vahel oleme ise ka poes üritanud uut ja huvitavat soetada. Näiteks nägime rongis ühte väga halva botoxiga tüdrukut mingisuguseid ube söömas. Kuna neiu neid süües nägi küllaltki rahulolev välja ja poeriiulil oli hinnaks kolm ja pool kohalikku raha (40 euro senti), siis otsustasime isegi proovida. Mõtlesime, et kui halvasti üks proteiinilaks ikka maitsta saab ja lõime lusika rõõmsalt sisse. Mis meid ootas, oli üks eriti uus ja õudne maitseelamus: nimelt oli see mingi kleepuv oalöga, mis maitses nagu konserveeritud oad koos suhkru, kaneeli ja kisselliga. See 40 senti lendas kiireimas korras prügikasti.

Merka uus lemmik on kanaküünis, mida kohalikku nimepidi kutsutakse “Phoenix Feet’iks.” No Harry Potteris oli fööniks päris priima lind, aga see toit on küll midagi hoopis teisest killast. Tegemist on sellesama kanavarbaga, mida üks mees meie kõrval rongis sõi. Ma, kusjuures, ehmatasin rongis täiesti ära, et püha püss, kas see inimene tõesti sööb kanavarbaid, Merka arvas, et äkki on tegu mingi valge juurikaga, et kes see ikka kanajalgu sööks. Üleeile toodi meile aga pakk kanaküünistega ja öeldi: “Enjoy it!” Minu jaoks on mõte kanaküüniste närimisest suhteliselt eemaletõukav, Merka on see-eest tulihingeline fänn ja nüüd ta sööb kõik mulle pakutud kanaküünised hea meelega ära.

Kurikuulus eestlaste ütlus: “Ega sitasurma pole keegi surnud” käib siin asjaette, nimelt kuivatavad nad oma pähkleid, puuvilju ja nuudleid mustadel linnatänavatel. Eile, kui ühe kohaliku neiuga kõndisime ja nägime lychee’sid kuskil prügiaugu juures maas kuivamas, küsisime et kas see mitte väga ebahügieeniline pole. Tüdruk mõtles veits ja ütles: “Veits küll!” Tittesid kannavad emad-isad suvaliselt üle õla nagu vana katkist saabast, lastekärudest kuulnud ei ole ja vanematel üsna suva, mis asendis see laps seal rüpes kõlgub. Arvasime, et ilmselt tüdruklapsed siis.

Saime kohalikelt ka teada, et Hiina one-child-policy on aja jooksul leebemaks läinud. Kui varem trahviti lapsevanemaid, kes said rohkem kui ühe lapse, siis nüüd võivad ema-isa, kellel vendi-õdesid ei ole, saada teisegi järeltulija. Põhjuseks see, et muidu on lastel täiskasvanu eas liiga palju kohustusi: oma pere ja lapsed, oma vanemad, vanavanemad ja võib-olla ka tädid ja onud. Varem on maakohtades lubatud saada teinegi laps, kui esimene “õnnetul kombel” tüdruk juhtus olema. Kõik need keelud ja ettekirjutused on väidetavalt mänginud olulist rolli abortides ja registreerimata tüdruklastes. Kuna poisslapsed on oluliselt eelistatumad siin ühiskonnas ja tüdrukuid otsustatakse lihtsalt mitte sünnitada, siis oodata dekaadi lõpuks Hiinas elama 24 millionit “ülejäägi-meest,” mis tähendab, et nende härrasmeeste jaoks ei leidu lihtsalt naisi, keda kosida ja kellega peret luua. Võib ainult arvata, mida selline asi endaga kaasa võib tuua...

Lisaks keelustati ka vangilaagrid, mis tänase päevani on täitnud meie mõistes kombinatsiooni vanglast ja ühiskondlikust tööst. Alguse said need 1950. aastal, kui kõik ühiskonna heidikud: narkomaanid, prostituudid, ususektidest väljaheidetud ja näiteks ka kõik need, kes valitsuse vastu on julgenud üht-teist välja öelda saadeti vabrikutesse sundtööle. Mõnus kommunism. Ise kutsuvad nad seda taas-harimiseks läbi töö: enamasti saadetake varbikutesse liinitööle, see on siis nende mõistes väga hariv tegevus. Samas, õige kah, kui juba vangis on, siis mis seal ikka niisama passida ja riigi rahakotil liugu lasta, pangu näiteks mudelautosid kokku.

Täna pöördus mingi delivery man mu poole küsimusega: “Can you Chinese?” No, I cannot Chinese yet, kuigi vaikselt, oleme hakanud hiina keelt õppima. Kui ma vaatan väikseid lapsi, kelle hammas inglise keele peale ei paista hakkavat, siis tahes tahtmata mõtlen, et ise oled kümneaastane ja räägid oma elukeerulist hiina keelt, mis tegu see inglise keele ära õppiminegi siis on?! Mandarin on ikka uskumatult keeruline, sama silp võib tähendada erineva tooniga nelja erinevat asja ja sama sümbol mõne lisakriipsuga nelja erinevat sõna. Miss Fei’le aga meeldib meile väga hiina keelt õpetada, enamasti ilmselt selle pärast, et me hääldame asju nii valesti ja see teeb talle kõvasti nalja. Eile ostsime hiinakeeles oma esimese arbuusi, arbuusimüüja küll naeris peaaegu pisarad silmas (ilmselt ütlesime umbes midagi et: “Mulle meeldivad koerad palun”), aga sai aru küll ja saime ühe euro eest viiekilose arbuusi. Vahepeal jääb mulje nagu kohalikud pelgaks meid veidi. Lapsed tulevad küll poes, suu lahti, juurde, nagu näeks kahte vasikat poelettide vahel. Täna mingi väike poiss jalutas meie juurde šampooni lettide vahel, vaatas meid ja hüüdis: "Whoaa!" Tihti pigem vanemad inimesed vaatavad kulm veidi kortsus. Ei tea, ehk on tegu mu paranoiaga, sest täna olid küll kõik väga õnnelikud, kui süüa ostsime tänavamüüjatelt, aga, kes teab, ehk oli see sellepärast, et me oma raha nende kätesse andsime.

Kui hiina keelest veits kirevamalt rääkida, siis iga kord kui keegi läheduses vestleb, siis ikka suu lahti kuulame. Ma ei teagi täpselt, mida me ootame ja mis meie eesmärk on, sest ilmselgelt ei jaga seni veel hiina keelest rohkem kui lehm lennumasinast, kuid seni oleme tuvastanud sellel mitu erinevat (mitteametlikku) versiooni:

Arusaamatu Simsi keel - Literally selline arusaamatu gibberish, mis koosneb mustmiljonist erinevast täishäälikuühendist ja kõikvõimalikest susisevatest häälikutest.

Kannatamatu ema – Tihtipeale kõlab hiina keel väga kurjalt ja näägutavalt. Harva on aru saada, kas on teineteisega kurjad, naljatlevad või melanhoolsed. Mäletan, kui Hiina Müürile sõitsime ja autojuht ühe Hong Kongi kutiga meie arust päris kurjustas, mõtlesime et huvitav, millega see vaene noormees säärase peapesu ära oli teeninud, hiljem aga saime teada, et nad lihtsalt arutasid Hong Kongi ja Mandri-Hiina keelte eripärasuste üle.

Annoying white girl - Need I say more?

Süüdistav vanem härrasmees – See on ausõna kurjeim Hiina keel, mida me kuulnud oleme. Meenutab natuke tänitavaid vanaisasid-vanaemasid, kes lapsi mõne sigaduse eest hurjutavad. Enamasti kõneletakse seda väga valjult ja emotsionaalselt. Tihti tundub, et varsti hakkavad rusikadki käima, aga siis tuleb kulminatsioon ja mõlemad osapooled puhkevad südamest naerma.

Siin on selline huvitav komme, mida ma Eestis olen ainult ühe korra bussis mingi küber-gooti juures märganud. Nimelt, kasvatavad mitmed mehed oma väikese sõrme küüne umbes 2-3 sentimeetri pikkuseks. Uurisime veidi ka selle tagamaid, Miss Fei ütles, et see on selleks, et võõraste tähelepanu köita. Kuigi tuleb tõdeda, et meie tähelepanu ja õõvastuse köitis see kindlasti, siis tundus natuke random põhjendus. Kui veidi edasi uurisime, siis rääkis keegi, et tegemist on ammuse traditsiooniga, et valgekraed kasvatavad lühikese sõrme küüne pikaks, et näidata, et nad ei pea põllutööd tegema. Ise küll mõtlesime, et selle jõleda küünega oleks päris mugav kartuleid koorida või auku mulda kaevata, aga kuna tegemist on Hiinaga, siis ma tihtipeale enam ei üritagi mõista kõige tagamaid.

Üks järjekordne mõistmatu tähelepanek: Hiina kommunism-sotsialism mõtleb ikka kõige peale. Savisaare loodud reisisaatja tiitel on siinse kassatseki kriipsutaja ameti kõrval köömes. Nimelt, seisab poe väljapääsu juures inimene pastakaga, kes kriipsutab iga kassatseki läbi. No milleks? Lisaks on siin selline amet nagu banaanikaaluja – kui Eestis saab iga inimene oma banaanide ja kartulite kaalumisega ise hakkama, siis Hiinas on loodud eraldi töökoht. Arutasime siin, et lapsi on päris hea hirmutada sääraste õudsate töödega: “Õpi hoolega, muidu saad banaanikaalujaks või kassatseki kriipsutajaks!” Einoh, nali naljaks, ega amet meest riku!

In other news, kuuldused High Expectation Asian Father’ist on tõesed: lapsed räägivad, et neil on vähemalt kümme koolitundi päevas ja et nad kulutavad kodutöödele lisaks veel 2-3 tundi. Vanematelt õpilastelt olen ikka vahel uurinud, et mida nad ka vabal ajal teevad oma eluga, tihtipeale vaatavad õnnetute nägudega ja ütlevad, et vaba aega nagu väga polegi. "You forget to study, I forget to feed you". 

Ometigi, on tunda, kuidas seesama Hiina koolisüsteem piirab nende maailmavaadet: kõik, mis väljapool Hiina piire toimub või kõlab natukenegi innovatiivsemalt, on tabu. Gei-abielust kuuldes olid nad šokis, vedas et pea peal klassist minema ei hüpanud. Homoseksuaalsus on siin riigis olnud seaduslik aastast 1997 ning vähem kui kümme aastat tagasi tehti kindlaks, et homoseksuaalsus ei ole vaimne puue. Kuigi kui ma tegin veidi researchi, siis tuli välja, et säärane asi on Hiina (kõrg) kultuuris tuhandeid aastaid uhkelt figureerinud nagu mitmeski muus kultuuris. Ka feminism oli midagi täiesti hoomamatut nende jaoks: siin neid ikka õpetatakse, et naine on madalam kui muru, mingit omandiõigust neil ei ole ning enda eest otsuste tegeminegi on ülimalt piiratud. Vaikselt on asjad paranemas, aga vaba ühiskonnani on ikka pikk tee käia.

Oma tunde pole me veel täie rauaga hakanud andma, sest neil on alles koolis viimased eksamid ja järgmisest nädalast saavad nad suvele. Täna käis päris mitmeid new-comer’eid, kes tahavad meie suvekoolist osa võtta. Tase on ikka nii seinast seina: mõni, kes on kaks aastat õppinud, oskab juba väga korralikult rääkida. Sealsamas on lapsi, kes on kuus aastat inglise keelt õppinud ja ainuke vastus küsimusele “Mis sulle teha meeldib?” on: “computr gamz.” Üks poiss rääkis täna, et tal on kodus koer nimega Dodo ja kui Merilin küsis, et kui vana koer on, siis ütles, et koer on ammu surnud.