Oootumn tuli siia

NO, MAREKPOISS, TERVITAKS SIND SÜNNIPÄEVA PUHUL! OLE IKKA VIRK JA KRAPS!

Minu igahommikune postimees.ee tuur on viimased paar päeva küllaltki põnev olnud, lihtsalt vaatan neid lumiseid isamaa pilte ja lähen nii ähmi täis, et isver kui vahva, juba lumi! Teil ilmselt nõnda vahva ei ole, sest suvekumm all veel või mis? Räägin siin kõigile, kuidas Eestimaad on vallutanud lumi - põhjamaised inimesed annavad thumbs uppi, lõunamaalased naeratavad niisama juhmi näoga, sest neil pole aimugi, millest räägin.

Siia on viimaks sügis jõudnud, samamoodi ootamatult, nagu seal Maarjamaal talv ilmus. Sügise ilmumisest annab tunnistust kolm erinevat märki:
1) Puud on naked ja raagus. Siiamaani oli kõik ilus ja kirju, nüüd aga veitsa niru neid aktistseene vaadata, mida puud etendavad.
2) Ostsin endale talvejope. Olen siin usinasti kulutanud oma nahktagi, mis mind truult teeninud, vajadusel toppisin kaks kampsunit sinna alla ja las minna! Täna aga kooli courtyardis chillides, olime kõik sunnitud tunnistama looduse võitu inimkonna ja nahjakkide tsivilisatsiooni üle. Üks vägev näkk Mel LAV-ist demonstreeris oma kuuekihilist outfitti, mis sisaldas kahte nahkjakki ja sõbralt saadud jopet. Kuuekihiline selle tõttu, et ta pole elusees pidanud omale paksemaid riideid, kui kampsunid, ostma.
   Seadsin siis oma sammud Oxford Streedi poole, ja ausalt, ma ei suuda kirjeldada oma jälestust selle tänava suhtes, mis minus kasvanud on. See tänav on täis kahte sorti liiklejaid: kiireid ja aeglaseid - mina isiklikult kuulun esimeste hulka. Kiired inimesed on enamasti londonlased, kes on ühel või teisel põhjusel sunnitud seda tänavat väisama, nende nägudest võib lugeda samasugust sallimatust nimetatud koha suhtes. Ja need aeglased pühapäevajalutajad, keda mainisin, on enamasti turistid, kes oma miljoni Primark'i kotiga seal eksinud nägudega kondavad.
   Õnneks suutsin sealt elusana väljuda ja nüüd juba korra käisin postkontoris oma uue talvejopega ja õnnistasin selle juba sisse ka. Kui kapuutsi sügavale pähe tõmban, näen välja nagu see Urban Legendi kutt jaa mulle tundub, et ma pole ainuke, kes nii arvab, sest üks araabia naine, kes mulle vastu tuli justkui pelgas mind veidi.
3) Kohalik Subway kitarrimees ennustas eelmisel nädalal peatset külma. Põhimõtteliselt elab meil siin Hendonis üks selline vahva mees, kes aina istub tubestationi ees trepil ja tinistab kitarri. Ammu-ammu kuuaega tagasi võinii vaatasime, et tal on kitarril ainult üks keel. Hehehehe... heliredelit küllaltki keerukas niimoodi mängida. Ükspäev aga nägin, et mehikesel jälle kõik kitarrikeeled olemas, mainisin siis: "saite uued kitarrikeeled?" Selle peale ta naeratas ja jutustas, kuidas tegemist on hoopis uue kitarriga. Oli tema siis õnnetult istunud seal trepil, järsku ilmunud üks näkk ilusa terve kitarriga ja selle temale kinkinud. Väidetavalt oli see taeva kingitus, aga ma kahtlen, et selle neiu nimi oli Taevas. Pärast seda vestlust tervitab ta mind alati juba kaugelt, küsib kuidas läheb ja soovib ilusat päeva. Ükspäev demonstreeris oma uut soengut, küllaltki beckhamlik - mitte Victoriast ei räägi ma siinkohal.

Täna "Introduction to PR" loengus tõi õppejõud mingi asja kohta näite - see näide käis siis juhuslikult Eesti ja meie kurikuulsa Estonia kohta. Ja ausalt, iga kord kui ta sõna "Estonia" mainis, mu suule tuli lihtsalt naeratus, sest nii vägev oli kuulda, et keegi reaalselt teab Eesti ja selle ajaloo kohta.