Kuidas ma asjalik olen olnud

Vaatan siin, kuidas Kiisi tulistab uusi postitusi igapäevaselt, mina ise hakkan jõudma vist sellisesse staadiumisse, kus rutiin hakkab vaikselt peale jõudma ja peab justkui pastakast välja imema uusi ja huvitavaid jutte. Kirjutan oma põnevamatest päevadest siis.
REEDE
Aga ma nüüd vaikselt hakkan aduma, et mulle meeldib peol ikka käia. Ma nii armastan tantsida nõnda et absoluutselt ei koti, mis toimub, ja ennast näidata-teisi vaadata ja inimestega tutvuda ja kõike kõike.      Igatahes. Reedel oli siis Middlesex University prohibition ball. Vahemärkus: ma isilikult ei käi eelmainitud ülikoolis, aga kuna sääl tutvused sees, siis miks ka mitte!
   "Balli" teemaks oli "20ndad," ja kui meie Merka ja Aziga end üles lõime enne pidu, et seltskonda sulanduda, siis umbes 60% pidulistest oli seal teksapükste või mingi väga glittery klubikleidiga. Off topic. Pidu algas kell kaheksa ja kui me kell kümme kohale jõudsime, oli saalis umbes 30 inimest, kõik seina ääres tagasihoidlikult, õlletops käes, Sean Pauli "Temperature'i" nautlemas. Pidu missugune! Tunnike hiljem oli aga pidu juba väga asjalik, ruum oli rahvast täis ja kõik olid omas elemendis. Oli isegi au kuulda seda kurikuulsat laulu, mis sisaldas fraasi: "That's the motto nigga YOLO:" tegi südame soojaks kohe ja pani hinge helisema!
  Vahepeal kohtasime neidsamu rootsi kutte, kellega paar õhtut varem olime tutvunud. Nõnda tekkis hea võimalus põgeneda stalkerite eest nende seltskonda, sest neid imelikke hõõrutajaid siin ikka jagub. Ja nagu ma Simonile rääkisin, ja ma vannun et see on tõde, mida peo lõpupoole, seda meeleheitlikumaks enamus mehi muutub, et ometigi leiaks mõne talutava näki, keda koju viia. Simon ei uskunud mind esiti väga, aga ta muutis kiiresti oma arvamust, kui 5 minutit enne peo lõppu kuulsime ühte Jamali ütlemas: "Holy christ, most of the girls at this party are hideous, but I won't go home alone!" No mis sa oskad kosta.
  Pidu iseenesest oli vahva, oli head muusikat, lahedaid inimesi. Aga turvamehed ajasid harja punaseks (vabandage mu otsekohesust): küll ei tohtinud istuda koridoris, seista teiselpool joont või kõndida. Arvan, et G8 tippkohtumiselgi pole nii karmid turvareeglid. Kuna eile oli täielik monsoon, siis olime sunnitud naabripoisiga läbi vihma koju kõndima, nagu filmis heh.
LAUPÄEV
Laupäeval väisasime kohalikku iiri pubi nimega The Laddagh Ring, mis meenutas natuke meite Shootersit Eestis. See oli põhimõtteliselt pubi, aga tantsuplats oli kenasti olemas ja vahepeal mängis lausa live-band, kuhu kuulusid kolm nägusat kutti, kes pärast kontserti meiega rääkima tulid, tänasid toetuse eest jne. Hetkeks oli veits imelik groupie tunne, aga ei, nad olid toredad.
ESMASPÄEV
Kui esmaspäeval taaskord Middlesex'i pidu väisasime, oli mul see "Mean Girls'i" tunne täielik. "She doesn't even go here!" aga peol olen ikka. Enne seda resideerusime taas Azi-Merka juures, sõime india toitu ja jõime šhampust - fancy, huh? Esmaspäevase peo pealkiri oli Ice breaker, ometigi oli sees umbes 50 kraadi sooja.  Kui umbes 11-paiku sinna jõudsime, oli rahvast rohkem kui aimata oskasime. Meie handsome rootsi semud, kellega maailma veidraimas olukorras tutvusime, olid ka seal juhuslikult. Vahepeal ilmus seltskonda üks väga purjus india tüdruk, kes absoluutselt ei andnud omale aru, mida ta suust välja ajas. Ausaltöeldes oli päris amusing kainelt pealt kuulata purjus näkkide nonsenss-juttu.
  Umbes kella poole kaheteistkümne paiku, kui kõik sees reggae-dancehalli järgi tantsu vihtusid, läks tuletõrje alarm tööle ja kõik pidid välja minema. Me Einsteini järeltulijad läksime muidugi oma kottidele järele, mille turvaliselt ära olime pannud. Pärast 15-minutilist väljas seismist hüüdis üks habemega turvamees, kes mulle juba kaks õhtut järjest on väga intsensiivselt külge löönud: "Everybody, get back inside, the party goes on!" Ja pidu läkski edasi, lõbusamalt kui enne, DJ mulle meeldis, sest kuulasime põhimõtteliselt pool Cruel Summerit ära, teades kõiki sõnu. Küllaltki MC tunne oli ausaltöeldes. Sellest ma ei viitsi rääkida, kuidas koduteel kolm noormeest korraldasid omavahel võistluse, auhinnaks mina. Weird people.

Täna käisin koolis, et attendida Finance and Economics tunnis. Ma ausaltöeldes pole iial arvanud, et ma rumal olen. Lõpetasin ju kooli küllaltki eeskujulikult ja eksamidki. Aga seal tunnis on küll keskkooli füüsikatund all over again. Kuna ma pole kunagi aru saanud inimestest, kes majandust õppima lähevad, sest see on lihtsalt nii igav mu jaoks, siis tundub, et mingi karma võlg siin siiski on, et ma ise nüüd sedasama pean õppima. Täna siis nii muuseas õppisime koostama aastalõpu aruannet. Õnneks polnud ma ainuke, kes mingi eriti eksinud näoga seal tunnis viibis. Asja ei teinud lihtsamaks ka õppejõu seletamine: "Siin on üks number ja siin on teine number ja siis need numbrid kaovad siit ära. Ja siin siin siin, neid ei ole vaja kasutada. See suur summa siin.. see liitke mingi muu arvuga ja siis jagage 12-ga ja siis ongi nagu 1/10 tööst tehtud." Positiivne on aga asja juures see, et kui me lõpuks selle kõik ära breinime, siis oleme maailma top 6% hulgas, kes seda teha oskavad.

Nägin ükspäev unes, kuidas korraldasin kodus peo ja sinna tulid kokku mulle kallid/tähtsad inimesed, pluss ema saatis Eestist vorsti. Kohe näha keda/mida igatsen.