Love-hate relationship with London

 

Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaah, inspiratsioonipuudus, misasi sa oled ja miks sa mul kannul oled koguaeg nagu

see kukk, kes mulle kunagi maal vanaema juures kallale tuli. Siiamaani mäletan neid punaseid silmi ja seda, kuidas ta minu poole spurtis. Hetkel olen õnnelik, et kooli veel peal ei ole, sest nende esseede valmimine oleks sama võimatu kui qwop'i võidujooks. Oma meelest nagu trükid ja trükid, toksid seda klaviatuuri, aga ei jõua ikka kusagile omadega. Kuid, ema alati hurjutab, et miks ma nii püsimatu olen, sestap võtangi end kokku ja panen kokku ühe vahva postituse.

   Kolm päeva veel ja ma saan šampuse avada ning öelda, et olen täpselt 365 päeva elanud Londonis. No muidugi juhul kui ei olnud liigaasta - vist ei olnud, ma arvan. Ei ole kindel ka. Igatahes, pean tunnistama et aasta möödus isegi kiiremini kui mina ja Britta CS'is kunagi surma saime. Keegi klassivendadest tunnistas seda olukorda vist ka 11. klassis: suisa 10 sekundit püsisime elus. Selle aastaga olen õppinud Londonit armastama ja vihkama: mõlemad oleme küllaltki isemeelsed ja kohati keerulised.

   Siin on siis minu lühike ja subjektiivne nimekiri põhjustest, miks teineteist vihkame ja armastame:

Väike disclaimeri poiss: Ma ei ürita dissida Eestit või oma isamaad kuidagiviisi maha teha, lihtsalt on väga mugav tõmmata nende kahe maa vahel paralleele, sest ma pole varem näiteks Prantsusmaal või Venemaal või Dubais elanud.

LOVE IT

Transport - Iga kord kui Eestisse tulen ja võtan taas selle 1A reisi ette unustan, et Eestis on päriselt bussiajad ja bussid käivad 15-20 minuti tagant. Mitmeid kordi olen läinud selle luksusliku klaasputka ette ja alles siis avastanud, et bussini on ilmatu pikk aeg. Ometigi on arusaadav, olgugi et Viimsi on suurima elanike arvuga vald Eestis, siis Viimsi 16 901 elanikku ei ole võrreldav selle 10 miljoniga siin Londonis.
Lisaks, metroo on väga truu sõber siin Londonis, viib sind kiiresti igale poole. Kahju ainult, et sellel Northern Line'il  mis mind koju viib, väga palju silmailu pakkuvaid inimesi ei reisi - ainult asiaadid.

Kontserdid ja festivalid - Õnneks olen oma eluga sattunud viimaks linna, kus tõesti palju kontserte on võimalik väisata. Mul juba kontsertite bucket list tehtud, mis raudkindlalt on vaja ära väisata, nüüd peab ainult raha hakkama koguma ja leidma mõne tulihingelise räpisõbra, nagu mina.
Lisaks on meil siin UK's festivale, mis teevad Positivusele silmad ette (ja keegi ei kanna peapaelagi). R1 Big Weekend, Wireless, Summertime Ball, Glastonbury - just name one. Raudne plaan on minna järgmisel kevadel tasuta sissepääsuga Radio One Big Weekendile, kus sel aastal esinesid ASAP Rocky, J. Cole, Disclosure, Iggy Azalea, Calvin Harris, Rudimental, Rita Ora, Macklemore ja mul rohkem ei meenu hetkel). Samas on ka teine, veidi vasesem plaan, nimelt mõte volunteerida vabatahtlikuks, saada CV'sse veel ka üks rida juurde.

Enamasti ei kohta inimesi topelt - mis on muidu tõsi, aga eelmisel nädalal pani see mind täitsa korralikult mõtlema. Nimelt käisin pargis jalutamas, istusin seal mäe otsas, kuulasin muusikat ja vaatlesin, kuidas päike aina loojus ja loojus. Jalutab siis minu juurde mingi pikajuukseline Arafat ja küsib, kas ma võiksin temast pilti teha tema iPhone'iga, et temale kohe hirmsasti meeldib see päikeseloojang. Noh, tegin siis mingi väga tumeda pildi temast, nii et nägu jäi tal suisa must pildile. Oli küll väga hämar, aga ehk olid ta geenid mängus, ei teagi. Ärples ta siis mulle, kuidas tal camera rollis 1100 pilti ja mõtleb, et oleks pidanud fotograafiat õppima minema. Igatahes sattus hr. Fotograaf nii hoogu, et istus kohe mu kõrvale ja rääkisime tundaega juttu. Vahepeal oli pargis pimedaks läinud ja no ma tunnistan, et veidi õudne oli ka mingi pakistanlasega kahekesi pimedas pargis istuda. Ühel sobival hetkel siis tõusin ja ütlesin, et pere ootab kodus, et ehk juba muretsevad. (Eelnevalt olin öelnud, et perekond on Eestis ja olen single. WTF, brain?) "Ahah, õigus küll, aga ma saadan su siit pimedast pargist välja, ei ole vaja, et mingitele imelikele teepeale ette jääksid" ütles ta mulle ja hakkas mind pargi väravate poole jalutama. Mõtlesin küll et mis vahva rüütel see nüüd on, aga egas midagi, küsis veel telefoni numbrit ka nagu kord ja kohus: "Tore oli sinuga juttu rääkida, ehk võiks mõnikord koos jalutama minna?" Patsutasin õlale ja ütlesin et ehk trehvab, omal jälle see pingviininaeratus ees. Tulin tulema. Paar päeva hiljem sattuin sellesse samasse parki, istusin seal, kuulasin muusikat ja kuulen järsku kusagilt mingit porgandihäälset "Helllljooo'd". Oli küll seesama inimene jah.

No see oli nüüd õnnetu kokkusattumus ja ma ei julge seal pargis enam käia, enamasti aga kohtad inimesi ainult ühe korra. Kui midagi piinlikku juhtub, siis pole vaja põdeda, most likely sa ei pea temaga enam kohtuma.

Kõrgem tolerants - Viimane kord kui Eestis käisin, siis kuulsin väga palju ebatolerantseid arvamusi ja kommentaare. Olgugi, et ma naersin selle olukorra välja, siis mõtlesin endamisi, et sellisel sallimatusel ei ole küll siin Londonis ruumi. Ja olgu, ma tunnistan, et on rahvuseid, kellest mul on halb mulje jäänud, siis ma ei saaks iial rahuliku südamega öösel magada, kui nõnda ebatolerantne inimene oleksin. Ei eita, et rassism ja muu sallimatus eksisteerib siingi, ikka võib lugeda uudiseid, kuidas keegi kellelegi noa pähe kinni lõi, sest ta oli neeger või homo. Kuid tavaline haritud täiskasvanud inimene on siiski siin avatud meelega ja tervitab kõiki samamoodi, vestab üle aia, lehti riisudes, oma asiaadist naabriga juttu ja pärast söövad nuudleid ehk veel ka koos. 

Eestis on homod, nagu nõukaaegsele väikekodanlikule arvamusele, justkui tuberkuloosihaiged, kellest ei saa rahulikult mööda kõndida ja kui võimalik, siis saadaks üldse ära nad kusagile eraldatud saarele. Asi väga lihtne: Kui ei meeldi homoabielud, don't get one. Aga ära arva endast liiga paju, ega sõdi inimõiguste vastu. (Täna käis see teema igalt poolt läbi koos nõmedate kommentaaridega, siiamaani erutatud.)

Hea nighlife  - Londonis on erinevaid districte ja party destinationeid rohkem kui Eestis naisenimelisi ajakirju läbi aegade poelettidel. Igal kohal on oma character, ole ainult mees ja vali kas tahad hipster-õhtut, majesticcasuali muusikaga, väikest rokk-kontserti Camdenis, Warehouse rave'i Ida-Londonis või paned kontsa alla ja teel Mayfair'i, et elu nautida. Peab tunnistama, et avastamisrõõmu on rohkem kui jaksu.

Pargid - Selle tegime nüüd vist juba kindlaks, et ma tulihingeline pargijalutaja siin Londonis olen. Kuigi see linn on nii ülerahvastatud ja saastatud, siis väga palju on siin parke. Rohkem on neid küll Lõunas, kuhu mina oma jalga ilma tugeva meesterahvata tõsta ei julge, kuid siin põhjapool jõgegi on neid piisavalt. Minu kodust max 10 minuti kaugusel on vähemalt 4 parki, mis mul kohe pähe turgatavad. Suvel, selle kuumalaine ajal olid pargid nii ülerahvastatud, et pidi jalale ruumi tegema, kui astuda tahtsid. Kutsadega on näiteks alati tore parki minna, sestap olid nii Robyn kui ka Napoleon heaks ettekäändeks, et jälle mõnda parki suunduda.

Karjäärivõimalused pärast ülikooli - Nagu mina nüüd aru olen saanud, siis restoranitööd on mõttetu tulla siia tegema, aga olles Kõikide Võimaluste Linn, siis õigeid liigutusi tehes ning kontakte luues on kõrgharidusega võimalik isegi kusagile jõuda siin linnas. Naljatledes tegime Merkaga plaani, et peaks mõne hr. Parkeri või hr. Williamsiga abielluma, et kena ingliskeelne perekonna nimi saada ja karjääri teed sillutama hakata.
Ei eita, et tuleb palju tööd teha ja pingutada, aga ehk on seda väärt. Muideks, hiljuti lugesin artiklit saksa noormehest, kes Londonis ühes USA pangas oli praktikal, talle anti nii palju tööd, et tal ei olnud võimalust magada kolm päeva ja noormees suri lõpuks ära. Vat selliseid õnnetuid olukordi on siingi.

Iga aasta on uus - Ma ei oska tegelikult rääkida kõikide eest, aga teen seda ikkagi. Mulle tundub, et kui ma oleks Eestisse jäänud, siis suhtleksin ikka veel samade inimestega ja elu nagu ei muutukski peale selle, et õpiksin ülikoolis  mitte enam keskkoolis. Iga aasta oleks samasugune. Aastad aga ei ole vennad, vähemalt Londonis mitte ja pole mul aimugi, mis see aasta ees ootab. Ma ei tea, kus me elama hakkame, mis tööd tegema hakkame, mis inimestega läbi käima, mis suuri projekte kooliga ette võtame ja kuidas oma vaba aega veetma, kui seda üldse on. Exciting or wat.

Mäletan, kui ma 17-aastaselt punase tulega teed ületasin ja asi võttis tõsisemad pöörded, kui nad mu emale pidid helistama ja ikka teada andma, et väike Toom on millegi koledaga hakkama saanud. Kui härra komissaar mu emale helistas, ladus ta ilmselgelt esiti lagedale paar positiivset komplimenti stiilis: "Teie tütar on väga soliidne ja mõistlik noor neiu, aga," siis tuli see suur ja kole uudis emale, "no liiklusseadust peaksite talle veidi veel tutvustama." Kuidagi tundub inimestele, et positiivsed uudised teevad need kehvad uudised paremaks või nullivad üldse ära. Vist ei möödu päevagi, mil ma ei kurdaks omaette mõne tobeda süsteemi või korralduse üle, mis siin Londonis valitseb. Vahel ma tahaks saada raha lihtsalt kurtmise ja virisemise eest, aga siis mõtlen et Taylor Swift niikuinii juba teenib sellega elatist. Jäägu see siis tema mängualaks.

Peagi täitub aasta siin elamisest, mõtlesin siis teid kosutada järjekordse nimekirjaga.

HATE IT

Elukallidus - Londonis elamine on lihtsalt naeruväärselt kallis, alustades rendist ja lõpetades transpordiga. Mõtleks, et sama raha eest, mis ma londonis rendin 10-ruutmeetrist tuba, saab teistes UK linnades korteri. Kusjuures meenub noori inimesi, kellel siin väga hea töö kopsaka palgaga, aga elavad ikka vanemate kodus, sest niimoodi on kõige säästlikum. Sõidavad küll uhkete Audide ja BMW'dega, aga elavad emme-issiga. Lisaks elab siin nii rikkaid inimesi, et ma pole isegi kindel, kas ma iial suudan ette kujutada sellist rikkust, kelle varad on rohkem väärt kui terve Eesti Vabariik.

Transport - Draaamaaaa, nimelt transport on nii negatiivne kui ka positiivne aspekt siin. Elukallidusest tulenevalt on ka transport Londonis nii kallis, et ma hea meelega ei liiguks üldse ühest linnaosast teise. Mõtleks, et sama raha eest, millega ma kesklinna ja tagasi koju siin saan, saaksin ma Täistunni Ekspressiga Tartusse ja jääks veel jätsiraha ka.

You can change the direction this train is moving just by thinking about it.

Merd pole - mõtlesin pikalt, et kellest see Koit lõõritaski, siis avastasin et olen vist ise ka üks merelaps. Eluaeg mereääres elanud, on siin päris raske kohaneda, kui lähim veekogu on mingi kollast vett täis järv, luiged, tulles veest välja, on isegi värvi muutnud. Sestap, ongi suved Londonis veidi nukrad, kes ikka tahab sellist sooja aega veeta pargis koos putukatega, kui saaks minna mereäärde. Korra Riikoga käisime Brightonis, sest mõlemal olid vabad päevad ja ilm oli ka ilus, vesi kahjuks küll külmem kui mõne naise süda, aga ajas asja ära.

Ei kohta inimesi topelt - Eestis on lihtne, kui keegi kena ja huvitav inimene jääb silma, siis on väga suur võimalus et ta on su sõbra sõber või vähemalt sõbra sõbra sõber ja ilmselt näed teda peagi uuesti. Siin sellist luksust kahjuks ei ole ja kui kohe kontakte ei vaheta, siis pmst võidki hüvasti jätta selle inimesega igaveseks. 

Rohkem imelikke inimesi - Arvan, et rahvaarv ja veidrike arv on siin võrdelises seoses, sest et kodus ei kohanud ma selliseid imelikke inimesi peaaegu üldse. Öeldakse jah, et erinevus rikastab, aga kui need erinevad ja erilised inimesed on mingid neurootilised veidrikud, kelle kohta sa ei tea, kas ta täna tahab sind kallistada või röökida su peale, siis võtab veidi kõhedaks küll seest. Kui suvel töötasin, siis ikka kohtasin neid hulle natukene liiga palju, tuli naine kohvikusse, oli rõõmus ja sõbralik, pool tundi hiljem aga näitas keskmist sõrme ja trampis minema. Mine võta kinni siis.

Kallis - Sry, pidin selle lihtsalt uuesti esile tõstma.

Ohtlik - Londonis ümberkolides ei saa otsust langetada väga kergekäeliselt. Peab palju aega veetma internetis ja politsei kodulehel, et leida mõni veidigi madalama kuriteo-tasemega linnaosa. Arvasin, et see linnaosa, kus ma elan, on ohutu, aga ikka saame politseilt kirju, kuidas naabrite majja on sisse murtud ja otsitakse või kedagi, kes võis kohata mõnda kahtlast inimest sel õhtul. Loogiline ta on ka, et mida suurem linna, seda rohkem kuritegu, aga ma ikka paar korda olen mõelnud, et ehk peaks enesekaitse tunde võtma.

Turistid, kes igal võimalusel pühapäevajalutavad - Turist, palun miks sa teed nii? Olen mina ja mu kaas-pendelreisijad, meil on kiire, aga turistidel aega küll. Kahjuks ei võta mõistus nii palju, et teistega arvestada ja siis kõik asjalikud inimesed on sunnitud kõndima veelgi aeglaselt kui mu pensionifond pangas kasvab. Oxford Street'ist ma ei hakka vestlemagi, see on puhta õudusunenägu ja väldin seda nagu tuld. Funny thing is: Oxford Street ei ole isegi mingi eriline vaatamisväärsus.

People drive like retards - Sellest on tõesliselt raske aru saada, kui ise just siin ei ela ega seda tunnistanud pole. Küll aga ei oota ma seda päeva, mil ma peaks auto võitma näiteks. Panused on, et ma müüksin selle otsejoones maha ja paneks kogu raha oma oyster cardile, sest et mul vist nii raudne närvikava ikka ei ole, et ma siin Londonis suudaks õndsalt roolida. Mäletan sõidutunde Tallinnas, eriti täistunnil, ja ma ei oleks isegi seda vabatahtlikult nõus läbi elama rääkimata siis siinsest.

Talv - Kui ma varem vingusin, et Eesti talv on kohutav, siis võtan kõik sõnad tagasi. Eestis on ikka lumi ja veidi päikest ka, siin aga on vahet pidamata pilvine ja niiske. Olgu öeldud, et niiske külm on sadatuhat korda raskestitalutav kui kuiv talv. Muidugi olen ma väga ärevil, kui lumi lõpuks jaanuari lõpus maha sajab, aga tüdin alati nädala ajaga ära, sest see ei saja maha isegi jõulu ajaks. Ja mul pole aimugi, mida teha selle lumega pärast jõule.

Sorry, I couldn't help myself

Suured vahemaad - No tõepoolest, ühest Londoni otsast teise võtab kauem aega, kui teise linna rongiga sõita. See, aeg mis siin ristlemiseks kulub, on ikka tohutu, seetõttu ongi mõttekas kolida kas töö või kooli lähedale, et vähemalt ühe pealt aega kokku hoida.
Põhimõtteliselt, kui mu boyfriend elaks linna teise otsas, siis ma kutsuks seda long-distance relationshipiks.

Vat sellised on meie suhted Londoniga, ükspäev armastame, teine päev vihkame.
Täna saatis üks võõras mees mulle feissi kirja sisuga: Anna-Liisa, palun tule koju, ole kena. Aitäh, võõras mees, igatsemast. Varsti tulen.