Kuidas ma tõmban koopasse ära

  Räägin alustuseks, et millises lahedas klubis käisin ükspäev. Ma olen siis tavaliselt käinud peol Central Londonis, ehk siis Leicester Square'i ja Piccadilly Circus'e kandis, seekord aga mõtlesime minna Merka ja tema Saksamaa sõbrannaga Camden Town'i. Ma arvan, et igaüks, kes on käinud Londonis, teab Camdenit vähemalt selle kuulsa turu poolest. Camden on ise väga popp koht hetkel just noorte hulgas, sest seal on küllaltki palju ja huvitavat ööelu, lisaks on see kesklinnale väga lähedal. Eelmainitud turuga on mul sellised vastakad tunded, nimelt ma olen sealt mitu korda mööda kõndinud, aga ei malda kunagi sisse minna. Põhjuseks see, et kõik on araabia kaupmehi täis, kes väga usinasti tulevad külge ajama ja oma special price'e pakkuma. Tahaks vaadata ja siiralt ehk miskit lahedat endale soetadagi, aga see nende pealetükkiv attitude on sama frustreeriv, kui olukord, mil tulen tube'ilt, mõtlen kuulata muusikat, aga saan kõrvaklapid lahti harutatud alles selleks ajaks, kui kodu uksest sisse astun. Selline asi seab kõik küsimuse alla: miks ja kuidas? Kuid üldiselt pole mul midagi hetkel vaja ka, seega saan edukalt vältida sinna sissepõikamist. Ometigi on minu meelest on tobe see, et need müüjad iseennast saboteerivad oma imelike kommetega.
  Camden Townist ostsin ükskord omale laheda kella - oma arust tegin eriti head läbirääkimist mehega ja kauplesin hinna 13 naelalt 8'le. Hiljem kuulsin ühelt toredalt Itaalia neiult, kes minult inspiratsiooni sai, et sealt see uur omale soetada, et tema sai 5 naelaga. Olevat tuimalt müüjamehele öelnud: "Kurat, sina said selle Hiinast 1 poundiga ja tahad nüüd mulle 13'ga müüa, ma lähen kõrvalputkasse ja ostan sealt selle siis!" Nende sõnade peale olevat mees veidi ähmi täis läinud ja ütles, et seitse on ikka ilus number ja on rõõmsalt nõus müüma talle kella seitsme poundiga. Vot sellised ägedad kauplejad tüdrukud on mul.
  Vat kus vahva, olen pikalt rääkinud Camdenist, aga oma õige jutuni pole veel jõudnud. Nimelt oli Camdenis  kunagi palju hobuseid ja see konkreetne klubi, kus käisime, oli varem hobuste haigla. Hoone ise oli supervägev, esimene ruum oli tantsuruum, teine oli säärane tšilli-grilli paik, (kuigi, kellelgi grillvardaid just käes ei näinud), kus kahel pool olid palatid(ma pole varem ühtegi sõna nii valesti kasutanud), kus hobused elasid ja tervenesid. Sel õhtul tajusin, et centralis pidutsemine pole just mu lemmik ning edaspidi püüdlen Camden Townis või East-Londoni underground pidutesemise poole. Õigemini ma nüüd üritan natuke aega kodus püsida ja end koguda, sest pidutsemine kaotab ka oma võlu, kui seda liiga tihti teha... Nah, just kidding, üritan lihtsalt raha kokku hoida! Kuulutasin juba, kuidas ma nüüd ei lähe peale kuni aastavahetuseni, aga reedel PR-seminaris lehitsesin Metro't ja nägin reklaami, mis ütles: "Ready for the party season?" Airoonik...

  Mõned huvilised kindlasti tahavad kuulda, kuidas koolis läheb. Nonii, huvitujad, vastuseks teile on: hästi! Kool on supervägev, muidugi on asju ja süsteeme, mida ma tahaks usinasti reformida ja ümber muuta, aga võta näpust, pole seda võimalust hetkel. Ehk järgmisel aastal hakkan campaign'ima ja muudan raamatukogu printerid funktsioneerivateks ja eesmärgi nimel töötavateks masinateks. Nimelt eelmisel nädalal veetsime Janeliga vähemalt pool tundi raamatukogus, et oma tervisekindlustuse tarbeks dokumente mälupulgale skännida. Sellise tobeda mälupulga süsteemi tõttu ei saanud me kohe kuidagi hakkama ning ega ei julgenud esiti küsimagi minna. Ikkagi me e-riigist pärit ja Skype'gi meil siin leiutatud, no ei saa siis lihtsa HP-skänneriga hakkama. Lõpuks aga võtsime julguse rindu ja küsisime abi - ei osanud ükski raamatukogu töötaja meid selle imemasinaga aidata. Vahvad töötajad suunasid meid teise majja IT-office'isse, kus siis patsiga(soengut täpselt ei jälginud, ehk polnudki patsi) itimehele meie mure ära rääkisin. Selle peale vastas ta: koridori teises otsas on veel üks skänner, proovige seda. Soovisin aplodeerida talle selle täiusliku vastuse eest, aga ei mallanud igaks juhuks, pean ju veel kolm aastat seal käima.
  Kooli puhul meeldib mulle see, et meil pole siin ainult loengud, vaid on ka seminarid ja workshopid, kus peame ise ka midagi tegema. Huvitaval kombel meenub nüüd, et oma motivatsioonikirjas rõhutasin ka usinasti, kuidas mind ikka köidab see Eestist totaalselt teistsugune süsteem, mis siin valitseb, et pole kuivad loengud vaid rohkem iseseisvat tegevust ja nii. Kuigi stressin nüüd seda, et meil on samasugune õppeaine nagu õppimisõpetus, muide kuulsin, et Jaagulgi Hollandiski on sarnane tund. Me Jaaguga, edukalt läbinud õpetaja Lemme õppijakursuse, oleme ilmselt justkui vanad kalad vees, kui teised hullupööra vaeva näevad. Üldiselt aga hetkel leian, et see tund on küllaltki ajaraisk. Täna arutlesime kursavennaga, et ehk saaks undergraduate office'ist küsida refundi raisatud kahe ja poole tunni eest. Mõtlesime lausa avalduse kirjutada, aga ei jõudnud sellega veel alustada.
  Hommikune transport kooli on muidugi omamoodi tsirkus, nimelt kaks päeva nädalas, mil pean minema üheksaks-poole kümneks kooli, valmistun juba eos 20ks minutiks loomavagunis. Niipalju kui ma ka ei armastaks Londoni transporti, siis see hommikune märul on ikka veidi ebameeldiv. Mulle meeldib, et tube'id käivad vähemalt iga 5 minuti tagant, kuigi täna oli esimene hommik, mil üle 5 minuti seda va metrood ootama pidin. Tube'id on puhtad ja kiired ja perfektsed väikeseks tukastamiseks. Kuna London on nõnda suur, et paljud kohalikud veedavad mitmeid tunde maa all (ei pea silmas siinkohal metroojuhti, kes muti kombel pea poole päevast seal pimedas veedab), siis on paljudel muretsetud omale e-bookid või iPhone'id filme, muusikat, mänge täis laetud. Isegi olen korra üle ühe vanadaami õla "50 Shades of Gray'd" lugenud, kena sõit oli. Hommikuti aga, nagu mainisin, siis väldiksin iga hinna eest seda maa-alust transporti, sest küllalti piinarikas on 20 minutit samas poosis seista, kui mõni pikk higine mees või naine sinu personaaltsoonis seisab. Tunnistan, et ühistranspordis võib tihtipeale kohata huvitavaid inimesi ja hommikuses leheski on rubriik, kus pendelrändajad oma silmarõõmudele shout out'e teevad. Isegi sattusin esmaspäeval silmitsi ühe nägusa inglise noormehega, kes jäi kahjuks minust maha, kui King's Cross. St Pancras'es tube'ilt maha astusin.
  Bussiliiklusega on suhted veidi teistsugusemad. Esiteks on bussid on poole aeglasemad, ilmselt selle pärast, et iga 10 meetri tagant on peatused - nt 10 kilomeetri peale on 29 peatust, nagu ma kunagi pileti pealt välja lugesin. Aga kui aega on ja mõnda uude kohta sõitma pean, istun meeleldi bussile, eelistatavalt doubledeckeri teisele korrusele, esimesele pingile, kuulan head mussi ja passin lihtsalt Londoni arhitektuuri, mis mulle nii õudsalt meeldib. Uskuge või ei, aga alati tulevad geniaalsed ideed, 1A-s tulid ka mingid maailma paikapanemise mõtted alati. Vahel mõnest linnaosast läbi sõites loen ära, mitut valget inimest näen, ükskord oli selleks numbriks näiteks viis.

Ma loodan, et teile ei jää nüüd mulje, et ma siin ainult peol käin, sest see nädalavahetus istusin kodus, põletasin küünalt ja panin kappi kokku. Olgugi, et panin kaks tundi nelja riiulit kokku, sest et "Nonii, mingid jupid käivad teiste juppide külge..." Nimelt. Reedel käisime landlordiga ja tema naisukesega Ikeas. Selline tunne oli, nagu oleksin vanematega poodi läinud, sest nad ostsid mulle mööblit. Kui oma tuppa kolisin, siis oli siin ainult voodi ja kapp, mis on ilmselgelt veits liiga vähe normaalse toa tarbeks. Reedel koitis viimaks see päev, mil almighty Ikeasse oma suuna seadsime. Kartsin, et kaotan pea, sest kõik alati räägivad, et Ikea on nagu kasiino, lihtsalt jätad kogu oma raha sinna. Rõõm tõdeda, et säilitasin kaine mõistuse, aga naljakas oli näha inimesi, kes hullunult jooksid mööda poodi: "Oh my god, it's only five pounds! And this is half price!" teine seal kõrval siis: "Look at that thing, we don't need it, but it's so cheap, let's still buy it!" 
Nüüd on siis mu tuba mõnus ja hubane, hetkel ei viitsi voodist tõusta, et pilti teha, kerge haigusepoiss mind tabanud. Küllaltki hästi olin siiamaani vastu pidanud.