Vot niimoodi algas see artikkel Noorte Hääles, mille tungiv austaja ma just ei ole. "Kuidas partnerist lahku minna" ja "Üks sõbranna teisele: Kas oled oma pükstesse õhuaugud teinud?" ei ole just väga intrigeerivad pealkirjad minu jaoks, pigem loeksin neid väikseid värvilisi reklaamvoldikuid, mis iga päev läbi postiava uksest sisse surutakse (Igaks juhuks panin lingid, et kui need õhuaugud hakkasid huvi pakkuma). Veel vähem loen ma kommentaariume, sest nagu kõikidele mõistlikele inimestele teada, on need lihtsalt ühed virtuaalsed tapatalgud. Veidikene meenutavad karaoket Rootsi laeval: arvad küll, et ole jõle tark ja hea ning lähed proovima, tuleb aga välja, et ainuke asi, mis suust väljub on üks kohutav hunnik sõnu, mis kõlab nagu kõige õudsam kitse röögatus ja endast head muljet on üsna raske jätta.
Esmalt arvasin, et ei hakka kommenteerima seda teemat, Antoni postituses, mida ma usinasti jagasin, on enamus mu mõtteid juba kajastatud. Ometigi ütlen ausalt: ma ei arvanud, et ükski artikkel võib mind niimoodi isiklikult puudutada, küll aga tuli neiu Karul see väga kenasti välja. Selle eest peaks äkki mingeid retoorika eripunkte andma, kui lugejas nõnda paatos esile tõuseb. Lisaks andis tõuke üks kindel Delfi kommentaar, mis mind peaaegu oksele ajas oma rumalusega ja kitsa maailmavaatega. Ja kuidas sa oled siis vait selle koha pealt, kui midagi sulle väga korda läheb ja nii lähedalt tegelikult puudutab. Mõtlesin, et üllitan taaskordse kirjutise, kui teie tutvusringkonnad kitsa silmaringiga delfi kommenteerijaid on, siis palun printige see postitus välja, pange ümbrikusse ja saatke neile.
Minu meelest oli see Delfi kirjutis ikka väga lihtsa mõtlemisega. Paistis olevat, nagu Kristel ütles, ühe noore lapse kitsa maailmavaatega kirjand, mille võiks esitada näiteks väga patriootlikule kirjanduse õpetajale, sest nende mõtete eest saaks kindlasti lisapunkte. Natuke segase väärtusega kirjatükk, kui isegi autor muutis meelt vahepeal. Nimelt oli esiti tema jaoks mõeldamatu minna uude riiki, kus sa ei tunne kedagi, kultuur ja keskkond on täiesti uued, siis hiljem aga annab kõikidele rohelise tule ja ütleb, et kindlasti minge, et väga tore mõte aga tulge ikka tagasi ka.
"Iga järjekordse lahkuja puhul mõtlen, kas ta tõesti on seal kaugel maal õnnelik? Õnnelik kohas, kus ta peab alustama täiesti nullist, kus tal pole ümber toetavat keskkonda, sõpru ja perekonda?"
No vot sulle, astud välja enda mugavustsoonist - see peab küll üks loll tegu olevat. Palju mõnusam oleks ju eluaeg oma eluga samas puntkis olla, teed otsuseid, kui tead et läbikukkumise protsent on nullilähedane. Loodan, et eksin, aga selline lause peegeldab küll autori puudulikku enesekindlust, lõppude lõpuks on see kõik väga väljakutsuv ning proovilepanev. Muidugi on võimalus, et avastad pärast kahte kuud, et sulle ikkagi ei meeldi olla kodust eemal, teises keskkonnas, teises keeles kõneleda, aga sa võid alati koju tagasi minna. Selleks see koht ongi.
Kui ma olin oma eluga umbes nii kaugel kui 13 aastat, oli mul selline salajane unistus, nagu filmides, vanemad kolivad uude linna, mina lähen uude kooli, töötan ülesse oma elu (hobid, sõbrad, hinded, Vanilla Ninja plakatite kollektsioon ja kõik, mis 13-aastasel olulisel kohal olla võivad). Arvan, et inspireerivaks filmiks võis olla Mean Girls või mõni teine tuhandest samateemalisest noortefilmist. Igatahes oli mõte enda proovilepanekust mulle meeltmööda.
11. klassi algusepoole oli meil aulas selline üritus, kus üks lokkis juustega Dream Foundationi neiu tuli siis rääkima kõigile, mis elu ta elas Hollandis. See selleks, et suurem osa, mis kõrvu jäi oli see, et uued inimesed ja pidu igal nädalavahetusel. Kui ma ei eksi, siis hakkas ta lausa jutustama detailselt ühikapidudest ja alkoholikogustest, mis seal hävitati. Õpetajate näod olid valu täis, et õppeasutuses sellist jutlust peeti. Igatahes, avastasin siis, et põhimõtteliselt ongi mu uksele koputamas võimalus see kauge unistus täide viia. Lisaks saada hunnik tutvusi, kogemusi, teadmisi ja mälestusi üle kogu maailma. Jah tõepoolest, neiu Karu, kuidas saangi ma iial siin Londonis olla õnnelik, kui mul on 100% uued sõbrad ja keskkond, kuhu ma olen sisse elanud. Tulin siia ühe kohvriga, mida ma hoidsin nagu imikut, sest see oli ainuke asi, mis mul oli siia tulles. Polnud ei kodu ega tööd ega tutvusringkonda. Ometigi polnud ma kordagi selle aasta jooksul õnnetu. Võinoh, korra olin ka, kui jälle juhtusin "Marley and me'd" vaatama, ikka lõikab südamesse, kui koer ära sureb.
Minu meelest oleks pidanud see kirjutis lõppema enne seda tsiteeritud lauset (see oli viimane lause esimeses teemaarenduslõigus, enough said), sest põhimõtteliselt võis siit välja lugeda, kuidas autor peidab end selle patrioodi sildi taha, kui tegelikult puudub julgus end proovile panna. Elan mõtte järgi, et elu algab siis, kui astume välja oma mugavustsoonist. See on ausalt hea tõuge iseendale, kui oled liiga pussy, et mingi asi ette võtta või enesekindlust veidi puudub. Korrutasin seda endale ka 2012. aasta suvel, kui veidi hakkasin kõhklema, kas ikka minna või jääda koju ning elada oma ilusas vastremonditud toas. Jumal tänatud, et ma kuulasin mõistust ja olen omadega siin.
Lisaks tõstatab kena neiu säärase küsimuse, mille üle ma kindasti juurdlen igal õhtul: Kuhu jääb kodumaa armastus? No selged sotid, välismaale minejad on ilmselt Eestile noa selga löönud nüüd ja ehk tuleks kodakondsus üldse ära võtta. Muideks, Leedu valitsus kaalus sellist ideed vahepeal, et takistada inimesi massiliselt immigreerumast. Kõik teed viivad Nõukogude Liitu või mis? Kuidagi on paljudel inimesel raske ajaga kaasas käia ja aru saada, et tegemist on 21. sajandiga: Mehed abielluvad meestega, islamimaades hakatakse koduvägivalda keelustama, naised võivad hääletada ja nõidu ei põletata tuleriidal (palun, ei hakka langema kolmanda maailma eranditesse) ja guess what, everybody, inimesed liiguvad mööda maailma vabamalt kui ei kunagi varem!
Miks ma peaksin vihkama oma isamaad, kus on mu kodu ning perekond ja sõbrad, kui julgen jala väljapoole tõsta? Siinkohal soovitan teha selgeks omale vahe Eestimaa ja Eesti Riigi vahel. Eestimaa on koht, kus me kõik oleme sündinud ja kasvanud. Eestimaa on vanalinn, soojad sääserikkad suved, meri ning vaiksed ja (Vaiko) leplikud* inimesed. Eesti Riik on aga see, mis maksab ametnikele alla keskmise palka ja keelab neil selle üle nuriseda ja protestida: "Ise oled loll, et siin oled." Kas see ongi tegelikult sõnum, mis Toompealt rahvale edasi antakse või peegeldab see hoopis, kuidas riik oma rahvast kardab?
Mulle läheb küll hinge, kui keegi kahtleb mu tunnetes isamaa vastu, kus ma 19 aastat oma elust veetnud olen. Mis ma käin mõnitamas seda riiki või iga kord kui kodus käin? Niisama passin armunud näoga lennuki aknast seda lapilist maastikku kui Eesti õhuruumi jälle jõuan? Öölaulupeol käisin ka ilmselt vastumeelselt või mis?
"Kus mujal saaksin ma käia öölaulupidudel täiest kõrist isamaalisi laule laulmas või korvpallivõistlustel omadele kaasa elamas? Ma ei usu, et ma mujal saaksin osta endale poest mõne Eesti kirjaniku põneva uudisteose või minna teatrisse vaatama just seda, mis mulle meeldib."
Preili artiklikirjutaja vist ei ole kuris sellega, et lennuk, millega inimesed välismaale elama lendavad ei ole viimane siin maailmas. Uskumatul kombel lendavad need välismaalt Eestisse ka ja isamaa uksed ei ole lukus, kui sa välismaale elama või õppima lähed. Eestimaa ja loodetavasti ka Eesti Riik ootavad kõiki alati tagasi.
Ja ma seda raamatu teemat ei viitsi isegi pikemalt kommenteerida, see on küll mingi 10-aastase mõtlemine. Kui küsitakse mudilaselt, et miks sa välismaale minna ei taha, on vastuseks: "Ei taha, sest ei oska välismaal raskes keeles lugeda." Ava silmad ja loe siis midagi muud, nagu maailmas kirjandust vähe oleks! Lisaks on Londonis Eesti Majas olemas ka Eesti raamatukogu, koor ja korraldatase erinevaid eestikeelseid üritusi - go crazy!
Üleüldse jäi sellest artiklist kõlama mõte nagu oleks igal pool välismaal nii õudsalt lihtne elu, et ilmselt inimesed on ise nõrgad, et otsustavad välismaale kolida. In fact, üks kõrgelaubaline kommenteerija väitis et see näitab lihtsalt iseenda nõrkust ja saamatust, kui lähed Eestimaalt ära lihtsa elu peale, et polegi vaja selliseid ullikesi sinna. Jah kuule, siin ongi nii, et aina istud tagumiku peal ja palka tiksub. Pole veel kohanud siin Londonis inimesi, kes tõepoolest tööd ka teeks. Ise ka terve suve lihtsalt lamasin voodis kõhuli ja midagi ei teinud, lihtsalt eksisteerisin. Sellistele inimestele tahaks öelda, et kui koduväravast kaugemale pole jõudnud, siis ei pruugi alati sõna võtta. Vähem on parem.
Tegelikult peab igal pool vaeva nägema, palju töötama ega tohi leppida keskmisega. Hea pea, geenid ja õnn tulevad kindlasti abiks, aga lõppkokkuvõttes seisab kõik iseenda pealehakkamises ja kui mu mõistus nüüd õigesti töötab, siis välismaale õppima minemine on päris kuradi hea pealehakkamine. Igaühel on omad valikud ja oma rada, mida mööda ta astub. Mingu see rada mööda Eestimaad või välismaad, kõik on õiged valikud. Välja arvatud narkootikumid, kuritegevus ja alkohol muidugi, need on valed valikud. Tahaksin toonitada ka inimeste puudulikke selgeltnägemisvõimeid. Kui sa just ei ole Veet Mano või mõni ülimalt õnnistatud prohvet, on raske ette näha tulevikku. Võid küll minna välismaale plaaniga kõik oma tarkused koju tagasi viia, aga kui leiad armastuse ja unelmate karjääri, siis kas tõesti jätad kõik selle sinnapaika ainult kohusetundest oma isamaa ees?
* Vaiko Epliku nali tuli iseenesest
0 comments:
Post a Comment