Ei tea, kas asi on mu veidi uhkes iseloomus või mis, aga mul on alati olnud veidi probleeme vabandamisega. Näiteks eelmisel nädalal tekkisid mingid veidrad pinged ühe hispaania mate'iga, keda ühe korraliku magusa sarkasmiga kostitasin kord kui vestlesime. Eestis on see küllaltki tavaline olnud, et sõpradega sarkastilisi kommentaare pillume, ikka naljaga, mis siis muud ja kooliski vahel naerutan klassi oma irooniahõnguliste naljadega. Kuid ometigi nõnda tõsine solvukas oli teisel peal, et nädalaega ei suhelnud minuga lausa. Küsisin siin vahepeal nõu Merkalt, et kas peaksin nagu vabandama äkki või midagi, aga ainuke vabandus, millega ma lagedale oleks suutnud tulla, oli: "I'm sorry that you can't understand sarcasm". Nojah, selle mõtte matsin siis kiiresti maha, pole vaja siin õli tulle valada. Nõnda palju siis minust ja vabanduse palumisest, ometigi nüüd 15 minutit tagasi olin olukorras, mil ütlesin "sorry" täiesti põhjuseta. Vat see liigne viisakus hakkab natuke ära tüütama - raske elu ikka sellel eesti maarahval siin Kuningriigis, kus kõik nõnda haritud ja kultuursed või mis. Mainisin kord vist juhust, mil palusin tuvilt vabandust, sest takistasin tema teekonda saiatükini, vot selline ongi see igapäevane elu siin. Iga asja peale excuse me ja sorry ja thank you ja whatnot.
Ometigi, kui me siin juba irooniast räägime siis eelmisel nädalal ajas inimeste "viisakus" korralikult harja punaseks. Õndsalt siis suundun mina koju pärast pikka koolipäeva, seisan seal tube'is ja mida mina näen: rase naine metroos ja keegi istet ei paku. Inimesed vaatavad ise nii õnnelikult ringi, uhked selle viisakuse üle, mis Britanniat valitsema peaks. Endal silmad särasid peas, nagu neil olekski eelis istuda. Puudus vaid paar piiska karikast ja ma oleks küsinud mõnelt härralt, et kas silmad ikka on peas ning kui jah, siis kuidas saab rase nende sama kahe silma vahele jääda. Siiski siiski, kui juba olin peas kõik stsenaariumid välja mõelnud, et mida öelda ja kuidas käituda, jõudis tube naise peatusesse ja ta sellelt lahkus. Veel paar nädalat tagasi rääkisime sellest kursaõdedega, et mis mood see nüüd on, et vanadele inimestele (endiselt teeb valu, kui mõelda nendele küünarnukihoopidele kõhtu, mida vanad inimesed Eestis bussi sisenedes jagasid) ja rasedatele naistele enam istetki ei pakuta. Nüüd siis tunnistasin oma silmagagi sellist olukorda ja olgu öeldud, et raev kohe hakkas tõusma minus, kui silmad sellist asja pidid nägema.
Kuid ehk kirjutame selle olukorra suure immigrantide protsendi kaela: 2011. aasta seisuga elas valgeid britte siin kõigest 44.9%. Enamus, keda siin silman, on Aasia (19.6 %) päritolu (kuulsin sõna: rätipead, see pakkus mulle palju nalja) või mustanahalised (Aafrikast, Kariibidelt) (15.6%). Täna nägin ka kedagi hr. Patel'i, kes on juhtumisi meie landlord. Imelik lugu: mul on vist sellesama india vanahärra visiitkaart sahtlis. Nimelt, kunagi, kui poeaknal vaatasin üürikuulutusi, tuli see mees mu juurde ja küsis, et kas otsin elukohta ja midaveel. Surus mulle oma visiitkaardi näppu ja ütles, et ühendust võtaksin kui abi vaja ometigi ei mallanud küll täiesti võõrale hiljem helistada. Aga elan nüüd arvatavasti (ega ei mäleta küll kõikide Indialaste nägu täpselt) tema majas, aga läbi teistsuguste juhuste kokkusattumuste. Enamus sõpru-tuttavaid mul ka ikka väljamaalased, nende hulgas inimesed näiteks Rootsist, Itaaliast, Hispaaniast lõpetades Dubai, LAV'i ja Malaisiaga. Ükspäev siin olingi segaduses, et kas elan ikka Londonis või kusagil Kuala Lumpuris, sest kõikide nimed nii võõrad. Ikka kohtan siin inimesi, kelle nimed on kas Laksha või Praksh või (minu isiklik lemmik) Kalps. Aga mis ma siin ikka seletan, enda nimigi siin osadele katsumuseks. Mõtleks, et isegi Word tõmbab nimedele Liisa ja Toom joone alla. Stahp it Word, ma tean ise paremini! Nõnda ma siin olengi Anna enamasti kõikidele: Eestis olin ja olen Toom, siin Anna. Eks näis, mis riigis ma Liisa siis olen. huehuehuehue.
  |
| Möllutamas |
0 comments:
Post a Comment