Anna-Liisa's: Kuidas ma raseda naisega uut aastat vastu võtsin

Londonit kirjeldatakse eranditult alati kui linna, mis on täis rutiini ja igas võimalikus suunas kiirustavaid inimesi. Ometigi olen siin hommikuti kimpus inimestega, kes oma teekonda väga rahulikult võtavad, põikan neist igal võimalikul moel mööda ja teen seda kurikuulsat Matrixitki. Võib öelda, et olen hakanud kaasliiklejatega mängima sellist mängu, mille nimi võiks olla "mul on hommikuti kiiremad jalad kui sul," sest ma lihtsalt can't be bothered ootama nende järgi, sest aeg voolab käest nagu liiv. Ei teagi, kas see on mingi väljamaa tendents või olin ma lihtsalt enne liiga tähelepanematu, et sellist asja märgata. Tagasi teema juurde tulles, siis eranditult iga kord võidan neid ja seljatan kõik daamid ja härrad, kellega teed jagan.

Aeg on tõesti üks nendest, mida Londonil napib. Tahaks oma nigela blogimiskombe selle kaela ajada, aga aususe mõttes jätan selle hetkel tegemata. Kuidagi raske on end viimasel ajal kätte võtta ja üllitistega lagedale tulla, eriti kui elu hakkab muutuma küllaltki rutiinseks. Nüüd lõpuks aga olen leidnud tee siia arvuti taha, kuulan ühe DJ-st sõbra verivärsket mix'i ja üritan mõtteid koondada.

Ma väga kaugele minevikku ei hakkaks tagasi vaatama, küll aga võin rääkida meie aastavahetusest, mis siin shampuse, tulevärgi ja vihmaga tuli. Inimestele ikka meeldib imelike asjade peale raha raisata. Maa on ümber oma telje teinud taas ühe ringi ja inimkond laseb õhku miljardeid, justkui me kõik oleks millegi suurega hakkama saanud. Ometigi tuli ikka see London Eye ilutulestik oma silmaga tunnistada, kui juba Londonis pikemalt resideeruma olen asunud. Tõelised ilutulestiku fanatid ja, ma oletan, et ka väga paljud püromaanid, ilmusid platsi juba umbes kella seitsme paiku. Noh et ikka seda suurt kärsatamist ilusasti kaeda. Meie polnud siiski nii tulihingelised austajad, et viis tundi asjatult seal passida, sestap läksime kohale alles kell 10. Merilini blogist lugesin värvika võrdluse: rahvast oli niipalju, nagu oleks neli laulupidu korraga läbi saanud. Ega siis midagi, võtsime kohad sisse mingi silla peal, mida ma täpsustada ei oskagi, sest siin on neid sildu üle Thames'i nagu Soome turiste Eestis. Kaks tundi üritasime teha tagasivaadet möödunud aastale ja anda neid vahvaid uusaastalubadusi, mida me juba eos teame, et esimesel võimalusel murrame. Kui kell sai kolmveerand kaksteist, oli üks meist puudu: Kaia sõbranna, kellel üks väike möödalask metrooga oli ja ta vales suunas esiti sõitis. Kui ta lõpuks sinna silla juurde jõudis, ei lasknud politsei enam inimesi sillale, sest see oli tõsiselt ülerahvastatud, hea et kandis. Aga ometigi pole eesti neiud rumalad, tuli kõht punni ajada ja öelda, et viies kuu on käes ning lapse isa ootab silla peal. Ilmselgelt ei saanud politseinikud tulevast ema ja teise trimestri loodet isa juurest eemal hoida, teate ju küll neid rasedaid naisi, kõik kardavad neid. Nõnda jõudiski neiu meie hulka. Siis läks pidu lahti: kõik soovisid kõigile head uut aastat, osad passisid, suu lahti, ilutulestikku, teised lõid shampuse klaase kokku ja üks punt alaealisi lapsi rüüpas pudelist viina. Milline liigutav vaatepilt.

Kui saluut vaadatud ja toostid öeldud, oli kõigil korraga väga kiire kusagile. [lamekas deleted] Vahepeal saime tuttavaks mingite Iiri lad'idega, kes lubasid meid tuttavaks teha Londoni underground warehouse rave'de scenega. See päev ootab veel koitmist. Hiljem viisid meie teed Brixtonisse, kus avastasime end ühel hetkel ümbritsetud itaallastest ja hispaanlastest. Väga midagi aru ei saanud nende räuskamisest ja peotuju millegi pärast nagu ka ei olnud. See viimane ei kõla just väga minulikult või mis? Igatahes võtsime mingi hetk jalad selga ja tulime koju ära, hiljem küll kuulsin, et olime maha maganud parima osa peost, nimelt keegi oli kellegi vana eksiga maganud ja siis, nüüdseks keegi uus eks, sattus peale. Milline vahva algus aastale. Loodan, et neil on ka selline purk nagu minul ja Merkal, kuhu teooria poolest peaks panema kõik head asjad, mis sel aastal juhtuvad. Mul on seal purgis juba paar Merilin Nurmsalu halba nalja.

Järjekordne vahva asi siin Londonis on Winter Wonderland, mis üle-eelmisel pühapäeval suleti. See ütleb vist ainult üht: talv on taas seljatatud, ometigi on väljas kraade vähem kui kunagi varem: kõigest kaks. Lubati tänaseks lundki, kuid see ennustus läks nüüd küll omadega veidi rappa. Mõtlesin siin, et ehk peaks nendele brittidele paar Igor Mangi ennustustrikki õpetama? Tagasi teema juurde pöördudes, siis Winter Wonderland oli oivaline ja ma ei suuda uskuda, et ma sinna varem polnud jõudnud. Käisin ringi nagu väike laps ühes telereklaamis, mis mind tihtilugu segadusse ajab. Laps on mingis paralleeluniversumis, mis on täis maagilisi roogasid, küllaltki häiriv olustik iseenesest. Veetsin ikka väga head 4 tundi seal, teeb meele rõõmsaks kohe, kui meenutan... Winter Wonderlandis siis, mitte seal universumis.

Kui nüüd aga meenutan, selle hiiglasliku koolitööde hunniku peale, mis mind ootab järgmise kahe nädala jooksul, siis see meel nii rõõmsaks ei lähe küll. Mu koolil on selline vahva vandenõu, et kõik assignmendid tuleb sisse anda põhimõtteliselt samal ajal. Ma ei arva, et see väga mõistlik on, kuid ma ju alles esimese aasta tudeng, vaevalt, et ma midagi tean. Isiklikult arvan, et õpetajad vaatasid 9gagis seda pilti ja ei saanud aru, et see lausa nõretab sarkasmist.

Ometigi on mul midagi, mida oodata. Nimelt tulevad mu õekesed Getter ja Britta jaanuari viimasel päeval mulle külla. Olen selle suursuguse päeva ootuses elanud nüüd juba 3 kuud ja valgus tunneli lõpus hakkab viimaks koitma. Tegevuskava tehtud ja puha, nüüd tuleb vaid oodata, kuni need kaks imelist näkki omadega siia saarele jõuavad ja päikese taas pilve tagant välja meelitavad.