Can't tell if Planet Earth and Beijing or a completely different parallel universe

Honestly speaking, I'm still having a hard time believing that we are actually here in China - the land of no wifi, soy sauce and spring rolls.

I don't think I've fully comprehended that we're finally in a whole different culture zone, different continent, and why not a different chapter in my life. However, the nearest experience to realisation took place in Moscow, Sheremetjevo Airport. So, due to our some unpaid karmic debt we were unable to sit together and I was destined to sit next to a snoring old Chinese woman for seven and a half hours. That's when I realised that I'm actually doing what my friends and family thought would never happen - we're actually going to [ - - - ] China for the summer. I fell asleep knowing I would wake up in a country where minority of the people understand English and communicating with the locals will be a hard task. By the way, when I first moved to London, Ryanair seat 21A was the magical spot for realising that I was actually moving to another country, thank god for cheap airlines and minimal legroom.

After seven hours of unbelievably uncomfortable sitting and two horrendous airline meals we could finally see China. No, not literally. It is said that The Great Wall of China can be seen from the space, but let me tell you, people, we could see absolutely nothing, as the smog was tighter than my student budget.

Chinese people have this unorthodox habit of staring at you, and I'm not talking about a friendly curious glance, but more like an exhibit kind of staring, as every white person attracts a lot of attention, stares and excitement among the locals. To us, Northerners, it might sound strange and even rude to give people crazy looks, but people here just smile at you, wave and say something that sounds to our ignorant ears as good old Simlish. Sometimes they send their children to take a picture with us, I have no idea what will they do with them, but as long as I have my wallet and my liver, I don't even care.

In addition to having a reputation of the most violent race of mankind and being the only people to change colours, white people often seem to have the reputation of naive westerners - an easy catch. Thus, the professional con men in Beijing Airport set their sights on us: two white girls, probably rich and stupid as hell, a perfect target. We needed a transfer to the hotel, but we needed it for as little as possible and had done our homework we knew exactly how to avoid getting deceived. We later learned that three taxi drivers wanted to charge us eight times the actual cost. Other than that, we were told that, except for some districts of course, the city should be relatively safe. What a relief!

We have not made a lot sense out of the locals yet. As far as I read from the almighty Internet, Chinese are known to spit, sneeze and fart in public. As we say in Estonia: "Fart is family fun!" So far we have not encountered any massive impoliteness, except for that massive burp by a taxi driver today. It was quite scary and awkward actually, we had a hard time making eye contact with him the whole drive. They do, however, love queue jumping and every time we take the underground I have to pray not to get elbowed by some old lady. Kind of reminds me of public transport back home: senior citizens grab their belongings, hit you in the stomach and fight for the best seats on the bus.
Chinese people are unbelievably helpful, even when they can't speak a single word in English. Our communication with the locals looks exactly like this: we show them a word on a paper and they will direct us to the right direction or shake their heads when we accidentally ask for a horse or some other nonsense. Half of the people who speak English are quite reluctant to try, whereas the other half is eager to practice their poor but enthusiastic skills.

As Mao Zedong has famously said: "Who never climbed The Great Wall cannot be deemed a Man" and as this is arguably a Man's World we were under a great pressure of visiting this famous pile of rocks that has so efficiently protected the Chinese from the Mongolians (we currently live in a hotel called The Inner Mongolia, sounds a lot like a treason). Tight-fisted white people as we are, we decided to visit the sight on our own, as  the travel agents asked almost as much as we pay for out five-star hotel. Despite the receptionist's desperate efforts to convince us that this is a very bad idea, as our Chinese skills are below any considerable standard, we packed our backpacks and made our way. The look on the receptionist's expression was something I'd identify as empathy, fear and confusion altogether.
Being a daily commuter, we've on good terms with local underground system, that is, I cannot believe I'm saying this, but a lot more advanced than the tube system in London. For starters there are LED-screens on the walls, so we can spend our commute watching Chinese adverts that we have no understanding of and everything is newer, faster and nicer. As the tickets to Badaling were sold out, we were kindly advised to take the bus. I don't know if we looked very street-smart or what, but apparently all the tourists that we encountered were convinced that we know exactly where we're going and decided to follow us. Luckily life cooperated with us and we met two nice young men from Hong Kong, who kind of sort of understood Mandarin and managed to get a good deal on a taxi that took us to the Great Wall and even brought us back for a solid sum of money.

After two hours of awkward "we all just met" conversation about local habits and restaurant recommendations we finally arrived in Badaling. As stair climbing is considered as a very efficient sport with numerous health benefits, we were determined to take three steps at a time (glutes would've thanked us). However, once we got there and realised that the steps are higher than the recent economic inflation we quickly changed our minds. I love running and I'm generally rather athletic, but I was out of breath by the fiftieth step - that wall definitely serves its purpose. I can only imagine how difficult this workout would be for smokers, but as the level of PM2,5 (pollution) in Beijing is at average 194 mg/m3 (PM2.5 level in a regular smoking lounge is 166.6 mg/m3), which equals 21 cigarettes per day, I'm basically a hardcore smoker at the time being.

As we're getting ready for our first Beijing roast duck, I'll quickly sum it up: this city is something indescribable. Different eras and living standards have clashed and honestly, at times it's difficult to decide whether you're in the city centre or suburbs: on the one side of the road you can find huge skyscrapers, whereas on the other side there's only a sad little dilapidated hut. Good old милиция (Russian for police) is on every corner, crowded spaces are guarded by SWAT teams with enormous guns. There was a time when I was a bit concerned with my craze for new cities - whenever I visited a new place, I desperately wanted to move there. Well, it's safe to say that it isn't the same with Beijing, however I feel like I've seen more in these two days than in the 21 years of my life.



Väheke raske on endiselt uskuda, et me tegelikult olemegi omadega Hiinas, riigis, kus wifi ilmutab end kui pühadeime, sojaastmetele on pühendatud terve poe vahekäik ning peaaegu ükski inimene ei oska inglise keelt.
Ma arvan, et ma pole siiamaani täielikult mõistnud, et ma olen nüüd hoopis teises kultuuritsoonis, kontinendil ja miks mitte ka eluetapis, kuid lähim kogemus sellele oli Moskvas Aerofloti lennukis istudes. Nimelt, ilmselt mõne tasumata karma võla tõttu ei saanud me Meriliniga kõrvuti kohti ja ma pidin veetma need seitse ja pool äärmiselt ebamugavat tundi mingi norskava hiina naise kõrval. Siis vist mõistsin veidi, mis koerustükiga hakkama jälle saan ja olin sunnitud üritama tukastada teadmisega, et hommikul tõstan jala riiki, kus suhtlemine kohalikega on äärmiselt raske ning kultuurisokk on kerge tulema. Muide, kui Londonisse kolisin, siis mõistsin ka alles Ryanairi lennukis, et ma tõesti pakkisin oma seitse pampu ja võtsin kätte ja kolisin teise riiki elama. Odavlennufirmad – always there for you!

Igatahes, seitse põlved-krõnksus-selg-köökus tundi ja kaks eriti õudsat lennukieinet hiljem, hakkas viimaks sihtpunkt viimaks paistma. Ma olen alati see, kes aknast suurte silmadega välja passib nagu laps köögiaknal ema ootamas, seekord ei näinud nagu suurt midagi, sest see kurikuulus Pekingi sudu oli nii paks, et vaevu nägi üldse maapinnalegi. Täna tegin paar turistipilti ka ja pean ikka tunnistama, et maailmatu igavad ja hallid pildid jäävad, kui taust mingi ühtlane hall mass on.  Ohwell.

Lennujaamast välja astudes, oli veits Londoni tunne ka nagu. Öeldakse et Eesti naised saavad Londonis hulgaliselt tähelepanu, siin (pole see eesti veri tegelikult väga tähtis) aga on pea võimatu märkamatult tänaval kõndida, sest iga valge inimene köidab hiinlases kirgi, erutust ja uudishimu. Meile harjumatul kombel ei karda nad oma tundeid varjata. Minu meelest iga kord kui näiteks Tallinna ühistranspordis mõni kuulsus või erilise välimusega inimene avalikus kohas on, siis eestlase süda ikka tahaks nagu piiluda, aga mõistus ütleb: “Võta kokku, see on ebaviisakas ja nii ei sobi!” Siin aga naeratavad, ütlevad miskit oma simsi hiinakeeles või nagu näiteks täna, tulevad juurde ja vaatavad-mõõdavad pealaest jalatallani nagu muuseumi eksponaati. Me oleme siin ikka selline rariteet, et inimesed aina passivad ja teevad pilti: osad salaja, hea et välku pole veel kellelgi kogemata tulnud, osad aga tulevad juurde ja paluvad, kas saaks koos pilti. Eriti saadavad oma lapsi, et saaks lapse koos valgete neidudega pildi peale.  Ma olin küll kuulnud, et valge inimene on siin säärane haruldus ja imeloom, aga ei uskunud seda seni kuni olime Merkaga kaks tundi linnapeal kõndinud ja polnud silmanud ühtegi valget inimest. Lõpuks, kui mingi must-see vaatamisväärsuse juurde rohkem jõudsime, siis nägime kahte international turisti. Siin ei saa väga nagu mängida, et oleme kohalikud, nagu Euroopas reisides näiteks, aga üritame ikka sihikindlad välja näha, et tänaval postkaardimüüjad rahule jätaksid. Lennujaamas see esiti ei toiminudki, sest taksojuhid vaatasid, et rumalad valged tüdrukud ja nagu öeldakse, siis lollidelt tuleb raha ära võtta. Mehed väitsid, et 800 RMB’d on miinimum, millega lennujamas meie hotellini võimalik on saada. Kuna aga seekord olid tüdrukud veidi targemad, kui taksojuhid esiti arvasid, siis teadsime täpselt, mis hinda tuleks nõuda ja mida oleme valmis maksma. Põhimõtteliselt tahtsid nad kaheksa korda rohkem raha küsida, kui tegelik hind ette näeks. Kui need tobedad petutaksojuhid välja arvata, siis peaks linn ise küllaltki turvaline olema. Peksa nii naljalt ei anta, eriti ilmselt mulle, kuna enamus inimesi on puusani ja biitseps peenike kui kasevits, kuid taskuvargusi tuleb sellegipoolest ette, nagu igas korralikus metropolitanis ikka, hoian oma hinnalist kotti üle kere ümber ja palvetan, et keegi kätt sisse ei topiks.

Inimestest pole veel väga sotti saanud. Kuulsin, et pidavat sülitama, aevastama ja peeretama avalikes kohtades väga süüdimatult, kuid seni ei ole just VÄGA massiliselt tähele pannud säärast rõvetsemist: käsi pannakse ikka suu ette kui haigutatakse. Kuigi täna takojuht lasi tuimalt roolitaga ühe megakrooksu, mis ehmatas mind niimoodi ära, et ma ei osanud terve taksosõidu aja kusagile vaadata. Lisaks on siin see tobe trügimiskomme, millega meil väga raske on harjuda, et kui küünarnukid ei käi, siis ilmselt rongipiletit ei saagi. Positiivne on jälle see, et nad on väga abivalmid, isegi kui inglise keelt ei oska: üritame neile hiinakeelseid väljendeid paberil näidata, nemad aga näitavad näpuga, et kus on või raputavad pead, et kohe üldse ei ole. Kui ei oska ise aidata, siis küsivad mõnelt fellow-hiinlaselt ja kamba peale saab ikka hakkama. Panin täna tähele, et pooled, kes oskavad inglise keelt, on küllaltki arad seda rääkima, üritavad ikka enne hiina keeles pikalt ja kui me endiselt eksinud lapse pilguga passime, siis üritavad ise ka inglise keeles midagi seletada. Samas, teised, kes vaatavad et “Ohhoo, valged inimesed, ilmselt British, sest muud maailma ei eksisteeri!” tahavad inglise keelt usinasti harjutama tulla.

Täna mõtlesime Hiina müürile minna. Mao Zedongki on kord öelnud: "Kui sa pole Hiina Müüril käinud, siis sa pole tõeline mees" ja kuna Onu Mao teab, mis tema räägib, siis kuidas me saame mitte minna! Meie aga korraldatud turistituuri piletit ei raatsinud osta ja hiinakate inglise keelest nii või naa aru ei saaks, mõtlesime ise rongi-bussiga seiklema minna. Hotelli administraator küll ütles kolm korda oma eriti õudsas inglise keeles, et see on üks ülihalb mõte, aga ei saanud siiski minemata jätta, tõmbasime aga ketsid jalga ja otsustasime minna. After all, halvim mis juhtuda saab on, et me ei jõua sinna või jõuame kusagile mujale ja ei saa tagasi… okei kõlab suhteliselt halvasti tegelikult. Igatahes, teadsime et ilma seda külastamata me Pekingist ei lahku ning võtsime aga metroo, mis on muuseas ronkem arenenud kui Londonis: kiirem, puhtam ja kompaktsem. Harjumatu on see, et iga kord kui metroojaama siseneda, peab koti läbi X-ray laskma, isegi veepudelist pead igaks juhuks lonksu võtma, et tõestada, et tegemist pole bensiiniga. Metroo tunneli seintel on non-stop ekraanid, nii et saad terve sõidu reklaame vaadata (woohoo!). Kuna kõik rongipiletid Badalingi, müüri juurde olid välja müüdud, siis seiklesime mingisse bussijaama, et avtobusiga siis kohale jõuda. Ma isegi ei tea, kas meil olid nii asjalikud näod ees või milles asi, aga hunnik turiste otsustas just meie käest informatsiooni küsida, niisiis tutvusime ühe ülilarmsa India noorpaari ja Hong Kongi kuttidega, kellega meil ühine destination – The Great Wall of China – oli. Lõpuks tuli välja, et saame sama raha eest kuue peale autojuhiga auto. Merkaga veel rääkisime, et kui trepist kõndimiseks juba seal müüril läheb, siis võtame ikka kolm astet korraga, et kannilihast treenida, kui aga sinna jõudsime siis vedas et ühe astmegi korraga saime, sest need olid peaaegu poolemeetrised. Kuuldatavasti on need taotluslikult sellised, et vaenlane enne raske füüsilisega maha võtta, kui nad üldse mõõkagi jõuavad tõsta. Meil isiklikult olid kopsud koos juba pärast esimest 50 astet, ma ei kujuta ette, kui kaugele need vaenlasedki oma kilpide ja vammustega jõudnud oleks. Mõtlesime, et vedas, et me suitsetajad pole, muidu poleks vist väravatestki sisse jõudnud. Siis aga meenus, et Pekingi õhk on nii saastunud, et paljalt selle õhu hingamine on sama kahjulik kui 21 sigaretti päevas suitsetada. Olgu öeldud, et PM2,5 tase, mis soodustab südame- ja kopsuhaiguste teket, on Pekingis keskmiselt 194 mg/m3, võrdluseks siinkohal: USA lennujaamade suitsulounge’is on 166,6 mg/m3, õnneks laseme juba homme siit jalga ja ei pea kopsu rõvetama. Sudu on siin linnas nii ekstreemne, et isegi 100m kaugusel olevaid maju ei näe selgelt, seega kui ma lisan siia pilte, siis ei ole asi halbades kaamera settingutes vaid selles samas sudus.  

Merkaga veel rääkisime, et kui trepist kõndimiseks juba seal müüril läheb, siis võtame ikka kolm astet korraga, et kannilihast treenida, kui aga sinna jõudsime siis vedas et ühe astmegi korraga saime, sest need olid peaaegu poolemeetrised. Kuuldatavasti on need taotluslikult sellised, et vaenlane enne raske füüsilisega maha võtta, kui nad üldse mõõkagi jõuavad tõsta. Meil isiklikult olid kopsud koos juba pärast esimest 50 astet, ma ei kujuta ette, kui kaugele need vaenlasedki oma kilpide ja vammustega jõudnud oleks. Mõtlesime, et vedas, et me suitsetajad pole, muidu poleks vist väravatestki sisse jõudnud. Siis aga meenus, et Pekingi õhk on nii saastunud, et paljalt selle õhu hingamine on sama kahjulik kui 21 sigaretti päevas suitsetada. Olgu öeldud, et PM2,5 tase, mis soodustab südame- ja kopsuhaiguste teket, on Pekingis keskmiselt 194 mg/m3, võrdluseks siinkohal: USA lennujaamade suitsulounge’is on 166,6 mg/m3, õnneks laseme juba homme siit jalga ja ei pea kopsu rõvetama. Sudu on siin linnas nii ekstreemne, et isegi 100m kaugusel olevaid maju ei näe selgelt, seega kui ma lisan siia pilte, siis ei ole asi halbades kaamera settingutes vaid selles samas sudus.

Kuna mõtlesime nüüd Beijing roast ducki sööma minna, siis võtan kiirelt kokku: see linn on midagi täiesti hoomamatut. Pekingis on erinevad ajastud ja arengutasemed nii lõimunud, et raske on isegi aru saada, kas oled kesklinnas või kusagil kaugemal: üks tänav on täis pilvelõhkujaid, sealsamas kõrval on aga ruutmeetrine savihütt, kus inimesed rõõmsalt elavad. Vana sõber miilits on iga nurga peal, rahvarohkemates kohtades lausa märulipolitsei, püss puusal, kellele on punane lint ümber tõmmatud, et kõik neid ikka näeks. Vahepeal kartsin, et äkki on mul mingi hullustus, et iga kord kui uut linna külastan, siis tahan suures vaimustuses sinna kolida, õnneks Pekingiga niimoodi ei ole, kuid tunnen et olen rohkem maailma näinud kui senise 21 eluaasta jooksul.

Pildisadu:

保重