Anna-Liisa's: 10 tõde, mida aasta Londonis mulle õpetanud on

Nüüd tõele au andes oli mul põhimõtteliselt terve postitus valmis kirjutatud, kuid ükspäev, kui ma Ingeri Macbookis mõtlesin asjale viimase lihvi anda ja klikkida seda "Publish" nuppu, siis ühel hetkel oli terve teksti asemel siin ainult üks dramaatiline "y" ja ei olnud mul võimalik seda pikka teksti tagasi saada ega midagi. Eks mul oli peas ka üks suur ja pikk "yyyyyyyyy?"

Nüüd, mil kooliaasta on omadega ühele poole saanud ja põhimõtteliselt võib sellele joone alla tõmmata, usun, et on aeg teha mingisuguseid kokkuvõtteid. Ma ei mäleta mis hetk see oli, kuid paar kuud tagasi hakkasin tõsiselt mõtlema, et mida see aasta Londonis siis mulle õpetanud on. Pika peale tulin lagedale, mitte pika, aga päris arvestatava nimekirjaga:

1. The only limits are the ones you set yourself - Kogu see kodust kaugel elamise experience on väga hästi mõjunud enesekindlusele. Ei mäleta, et mul keskkoolis oleks olnud sihid sirged, et kuhu tahan kolme aasta pärast jõuda ning mida saavutada. Nüüd, siin kõikide võimaluste linnas, võin öelda, et sihid muutuvad aina selgemaks, indu on ja nüüd üritan oma agaruse kokku võtta ja teed sillutama hakata. Brandon ütles oma Twitteris väga hästi: "Töösaamine Londonis on ainult vormistamise ja viitsimise küsimus." Vast on tal õigus ka: selle viitsimisega oli mul aasta esimesel poolel veidi nirusti, lisaks kartsin, et ei jõua kooli ja tööga samal ajal tegeleda. Ja hetkel tundub mulle, et mu kartused olid õigustatud, sest see vastik töö, mida ma ei armasta üldse hetkel teha, hakkab mu elu üle võimust võtma. Sõbranna, kellega koos töötan, ütles et tal pole varsti enam sõprugi alles, sest panustab kogu oma aja tööle. See jutt siin nüüd viib meid edasi teise punktini...

2. No elevator to success, you have to take the stairs - Ma nüüd räägin teile: mul on kursakaaslased Prantsusmaalt. Toredad tüdrukud, kel hõbelusikad suus kolisemas. Tööd nad vaevalt kunagi teinud on, terve aasta pidutsenud, nädalavahetusiti Oxford streedil ostelnud, raha pärast nad oma pead vaevama ei pea. Üks neist on sel suvel Warner Chapell Music'us praktikal. Nüüd lisaks meenus veel üks neiu Luksemburgist, kes töötab sel suvel kusagil kodumaa marketing firmas, sest issi tal kodumaal rikas ärimees, kel käpp igalpool sees. Kohati tundub nii ebaõiglane, aga heakene küll, läheme siis seda keerulisemat radapidi.

3. Food doesn't magically appear in the fridge - Tõde on see, et sa pead poodi minema, toidu eest maksma ja siis selle koju tassima. Kooliajal käisin suurest Sainsbury'st läbi, ostsin mitme nädala toidumoona ära ja siis, neli punnis kilekotti, marssisin Vivian Avenue'st ülesse, omal hing kinni. Ja muide, sama on riietega, tuleb välja, et need ei hüppa pesumasinasse, tõmba ust kinni ega pese ennast seal, peab ka selle ise ära tegema.

4. Kõik inimesed su minevikust polegi mõeldud su tulevikku - No ossa raksakas, see on ikka üks sügavamõtteline statement mu poolt. Ometigi tõsi. Kui palju oli neid sõpru Eestis, kes raudmeeli ütlesid, et hakkame iga nädal suhtlema ja et tulevad mulle esimesel võimalusel külla, ometigi pole ma kuulnud neist pikalt mitte midagi. Vahel instagrammist silman mõnda pilti, et kes kus peol või reisil jälle käinud on, see on ka kõik. Ning, nimesid nimetatamata, misasi see nüüd on, et lepitakse kohtumine kokku nendel üksikutel päevadel, mil ma kodumaal ja siis lastakse see ka veel üle. Tõde on see, et inimesed, kes tahavad su elus püsida, teevad ise selleks märgatava pingutuse.

Esmaspäeval hakkasime Ingeri ja Meriliniga mõtlema, et palju siis ikkagi on neid inimesi, kellega samatihedalt suhtleme Eestist, kui enne meie siiatulekut. Avastasin, et kõigest mõni üksik. Eks kohati ole loogiline ka, kui ikka näost-näkku ei näe, siis on samaraske sõprust hoida kui vanaemale Wordi kasutamist õpetada.

5. Harvard referencing - Seda imelooma vaatasin esiti kui lehm lennumasinat. Polnud temaga varem keskkoolis kokku puutunud, oli ta täiesti võõras tegelane minu jaoks. Esimene kirjand oli ikka täiesti õudusunenägu, vist referencisin kauem, kui kirjatükki üldse kirjutasin. Siit idee inglise keele õpetajatele: tutvustage sellist vahvat ajaraiskamist ka oma õpilastele.

6. Maailm on nii kirju - Ja mitte rassidest ei räägi ma ainult. Siin Londonis olen näinud ikka nii palju veidrikke, eriti nüüd, mil tööl käin. Küll näen kleitides mehi, siis vuntsidega naisi, vahel sekka mõni valge meeshärra, kes on hiina kommetest fanatt. Vahel tööjuures kolleegidega ei suuda ära imestada, et kust sellised inimesed tulevad. Nüüd seik minu töö-elust, olgu öeldud, et hiljuti, kui Inger öösel und ei saanud, palus ta mul oma tööst rääkida paar seika, et tal uni tuleks. Üritage siis silmi lahti hoida:

Tuleb üks kleidis paks mees meie kohvikusse, istub maha, tellib Cappucino, hakkab küüsi lakkima. Mõne aja pärast, kui laudu koristasin, küsisin et kas võin talle ehk veel midagi pakkuda, midagi, mida managerid ikka julgustavad meid tegema - müüma. Daam vaatab mulle siis otsa ja ütleb, et ei aitäh, tema üritab kaalu langetada. Heatahtlikult küsin siis, et äkki soovib salatit või värsket mahla või midagi sellist tervislikku. "Eiei, mul kõht täis, ma ikka üritan kaalu langetada, aga muide, kuidas sul endal selle kaaluga, et oled rahul?" No ei mina tea, kas see oli vihje või kompliment, aga vastasin talle, et pole kaalule mitu aastat astunud ja number ei huvita kuni üldpilt on okei. "Heakene küll," vastas ta, vaatas siis mind veel pika pilguga ja ütles, et talle meeldivad mu ripsmed. Tänasin viisakalt, piinlik vaikus. Ütles siis: "Õnneks on mul endal loomulikult väga pikad ja paksud ripsmed, ei pea isegi ripsmedušši kasutama." Tegin mingit pingviini naeratust, sest ei osanud nagu kosta lausa midagi sellise asja peale. Lõpuks küsis veel, et kuidas mulle tema make-up meeldib, mis koosnes siis väga paksust kihist väga halvast jumestuskreemist, oranžist lauvärvist, kirsiks tordil paksud lainerijooned silmade all. "It's interes... it's very nice!" suutsin õnneks öelda. No pikemalt ma seda vestlust ei tahtnud küll arendada, võtsin oma kandiku ja kiirustasin letitaha tagasi.

7. Good things come to those who work their arses off and never give up - Ma pole iial saanud aru nendest inimestest, kes ütlevad et "Trust yourself in God's hands" või et see, mis sinuga juhtub, on Jumala soov. Vist olen natuke liiga suur ateist, et usaldada kogu oma elu ühe habemega mehe kätesse. Pigem ajan ise asjad korda, saab veidi kiiremalt ja kindlamalt asjad aetud. *Näpp püsti* On väga tähtis olla asjalik siin elus. Viimane kord, kui seda mõistsin, oli päev, mil ma töö sain. Pärast esimest proovipäeva saatis sõbranna sõnumi, et kuulis minust palju head, et kui asjalik ja lahtise käega ma olin. Tegi meele rõõmsaks kohe ja tuli tunnistada taaskord eestlaste töökust.

8. Choose a job you love and you'll never have work a day in your life - See tark Konfuutsiuse ütlus on mul peas olnud päevast, mil ma siin tööle läksin ja mõtlen selle peale ma tavaliselt kell kaks päeval, mil pean hakkama sättima, et kolmeks tööle jõuda. Ilmselt saan ma toimida selle tõe järgi alles siis, kui ülikooli tunnistus käes ja töötada oma fieldil. Ükspäev, kui oma USA sõpsule kurtsin, kui nõme mu elu ikka on hetkel, siis ütles ta mulle lihtsalt ja selgelt, et see on ülikooli elu. Kui sa just väga õnnesärgis sündinud ei ole või mõnest rikkast riigist ei tule, siis pead lihtsalt selle etapi läbi käima oma elus. Ma ütlen ausalt, et see klienditeenindus on ikka üks nõme asi. Olgugi, et on palju toredaid inimesi, kellega ma kokku puutun, siis kahjuks on neid rumalaid ja kombetuid inimesi ka ikka väga palju. Jällegi kellegi vanemate poolikud kohustused jalutavad siin maailmas ringi.

9. Life starts at the end of your comfort zone - No kes siis seda ütlust kuulnud poleks. Aga kas kogu see aasta oleks juhtunud, kui ma poleks otsustanud kogu see comfort seljataha jätta, sukelduda uude keskkonda, kus ma teadsin ainult ühte inimest terve selle kümne miljoni peale.

10. Eesti tüdrukud on ilusad - Mordad everywhere, ei imesta et need kuuldused väljamaal ringi käivad. Iga kord kui jälle kodus käin, siis tunnistan taas seda tõde. Olge uhked, neiud.